mure sõbra pärast 15.01.04 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere

Natuke piinlik on seda küsimust (kui see ikka tuleb teksti seest välja) esitada - jätan endast küllap väga iseka mulje - aga siiski. Ühel mu sõpradest ei lähe viimasel ajal hästi - tööl olevat väga suured koormused, elukaaslane on alkoholiga kimpus ja sageli käib lahkumineku arutamine, aasta otsa otsisid arstid vastust sõbra tervisemuredele (väsimus ja väike palavik), temal lasuvad kodused tööd (mida ta piinlikku täpsusega teeb). Olen püüdnud teda jõudumööda aidata - kuulata kui tal on midagi kurta ja nõu anda nii nagu oskan. Ka tööalaselt olen püüdnud vajadusel abiks olla, kui tal on ühe või teise asja kohta küsida (olen temast kõrgema kvalifikatsiooniga). Kuna olen olnud majanduslikult üsna hästi kindlustanud, siis ei ole olnud probleemi, kui tal on vahel vaja veidi raha laenata (mis on piinliku täpsusega tagasi makstud) või olen mõne ühise arve pidanud üksi tasuma. Vahel on mul, tõsi küll, olnud tunne, et selles suhtes ei käi asi päris "vorst vorsti vastu", et minu panus on suurem.... (väga inetu minust!) - kui sõber unustas mu sünnipäeva, olin väga solvunud. Läks aga natuke aega mööda, oli see unustatud ja kõik oli nagu enne. Kuni.... mu sõpra tabas uus hoop - ühe vanema pereliikme surm, mis oli ühe raske haiguse vältimatu tagajärg. Ka minul suri pereliige aastaid tagasi (olin siis küll üksjagu noorem kui see sõber praegu) ja sellepärast hirmutab mind tema reaktsioon. Tegelikult hirmutab mind praegusel hetkel vist hoopis kõige rohkem see, et ta soovib seda reaktsiooni minuga jagada - jagatud mure on ju pool muret. Aga ma ei suuda enam temalt kõike seda ülinegatiivset informatsiooni ja emotsioone vastu võtta. Olen nüüdki püüdnud aidata kui ta on palunud, aga ma tõesti kardan neid kõnesid. Olen olnud ise praeguseks pikalt töötu ja uut tööd ei paista praegu kuskilt, raha hakkab otsa saama ja võiksin ise mitmete sõprade-tuttavate arvates olla juba depressiivne, aga ei ole ühtki tunnust, mille pärast muret tunda veel tuvastanud. Veel. Aga tunnen, et ma ei suuda hakkama saada sellise volüümi mulle peale kallatavate ülinegatiivsete emotsioonidega. Mõistagi ei saa nö kaht leina omavahel võrrelda, aga mulle tundub, et mu sõbra puhul ei ole asi tegelikult selles kaotuses või siis mitte ainult selles, vaid asi on sügavamal. Kuidas ma peaksin käituma? Sõbralikult selgitama, et mul tõesti pole vastuseid, miks tal nii õnnetult läheb, kuid võimalik, et ta peaks vestlema mõne inimesega kellel on rohkem vastuseid (psühholoog, psühhiaater, vaimulik)? Või olen ma halb sõber et ei suuda teda ise kuulata ja peaksin seda püüdma teha? Kas ma peaksin talle tema praeguses olukorras ise abi pakkuma või on inimesele raskes psühholoogilises olukorras just hea, kui ta on sunnitud end tegevuses hoidma (matuste korraldamine jms)?

Olen nõuande eest ette tänulik.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Suunake Sõber lahke soovitusega psühhiaatri vastuvõtule ja sellega seoses saab Sõber endale nii Pihiisa kui ka vajalikke juhiseid ning vajadusel arstirohtu depressiooni kõrvaldamiseks. Arst saab nõuandeid jagada ka Sõbra Naise alkoholismi küsimuses, anda soovitusi vaimutervise tugevdamiseks.
Iga mees teeb omad tööd ise ära ja liigne aitamine tekitab Abitu Sõbra.
Sõber vajab psühhiaatri abi. Sõbrasuhted loomulikult jäävad, olete v. hea Sõber, aga mõnedes küsimustes on vaja ka teiste nõuandeid kuulata. Nii temale öelgegi.
Parimate soovidega,
Jüri O.-M: Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?