Depressioon, ärevushäired 21.08.20 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere,

Kunagi aastaid tagasi, kui olin veel noor teismeline, kirjutasin siia oma murest, kui raske on olla jne, ning pole kellelegi kurta ja kuskilt abi saada.

Nüüd olen tagasi, täisealisena, ja aastatega olin õppinud endale sisendama, et pole miskit, millest ma võitu ei saa. Nüüd see aasta on proovinud mu enda keha mind rajalt maha tõmmata ja anda märku et ma pean miskit muutma. Aga kuidas muuta, kui abiotsimine suurendab mu valukohti?

Niisiis,kui mu bioloogiline ema mind ei tahtnud, isa ma ei tea, vanaisa oli alkohoolik ja vägivaldne (väike periood kui elasime veel temaga) ja mind ning mu venda on kasvatanud vanaema. Väiksest saati on kimbutanud suured rahamured; minu vanaema kangekaelsus ja õpetus, et ära kunagi abi küsi, alati pead ise hakkama saama; seda hakkasin uskuma tõeliselt siis kui kurtsin 10-12a et tahan ära surra. Sain vastu suure karjumise ning enam seda teemat ei tõstatanud kunagi. Keegi ei küsinud mult miks, ma nii tundsin too hetk. Seega olen kõik aastad seda enda sees hoidnud. 15aastaselt hakkasin töötama, et vanaemale raha anda ja endale natukene taskuraha saaksin. Kooliekskursioonidele ütlesin salaja ära. Õppisin hästi. Lõpetasin kooli heade hinnetega, kolisin Tallinnasse ja hakkasin tööle, kuna õppima minemisel poleks ma saanud vanaema eest hoolitseda ja ma tunnen et võlgnen seda talle. 10a oli mul munasarjakasvaja. Pärast seda oli 10 aastat multugevad fantoomvalud. Tänaseks on palju kergem. Kui pärast keskkooli välja kolisin,ehitasin ens Tallinnas ülesse. Hea töö, üürisin üksinda korterit, toetasin vanaema iga kuu. Vahepeal suutsin isegi korraks õnnelik olla, kuid pitsitav tunne sees on alati kohal olnud. Mu muusikamaitse on üsna kurb, mul on usaldusprobleemid, kuna vähesed meessoost inimesed, kes ka on olnud mu elus, on mu usaldust petnud. Vennaga pole suhelnud juba aasta. Ameerikas olin 3 kuud pandeemia ajal ning seal avastasin oma noormehe ohtlikku narkosõltuvust ja ma pidin taluma seda kõike kolm kuud. Ma olen alati olnud nn maailmaparandaja mõtlemisega, et kuigi ma ise abi ei kysi, siis mul on raskusi öelda teistele ei kui ma näen, et nad kannatavad. Teda päästes kaotasin iseenda. Mitmel korral üritasin endalt ka elu võtta. Ma nägin seal kohutavaid asju. Kaotasin raha, tööd ei leidnud, kaal langes 55kg 46kg peale (170cm). Lõpuks Euroopasse tagasi jõudes proovisin end ülesse ajada, nagu alati. Pean ju üksinda hakkama saama ja ei tohi viriseda. Niisiis mitu kuud otsisin tööd ja ma ei leidnud. Aga selle leidmine on kriitiline kuna mu vanaema meid mõlemat üleval pidada ei saa ja ausalt öeldes ma enne läheksin tänavale,kui oleksin talle koormaks. Aga ma ei saa lihtsalt haihtuda ka, kuna see oleks samuti koormaks. Siis lõpuks nyyd leidsin töö. Ja mu tervis lihtsalt lagunes üle öö. Kurgus on surve/tyki tunne, hingamine kohati raskendatud, kõndida kaua ei jaksa. Jmt. Käisin kurguarstil ja pärast läbivaatust kysis esimese asjana: kas ma olen viimasel ajal suure stressi all kannatanud? Naljaga vastasin, et terve pool aastat on olnud mul väga raske. Ta ütles, et ma pean psühholoogi juurde minema ning depressiooni korral psühhiaatri juurde minema. Ja ma olen nüüd dilemma ees? Ma tahan ennast aidata, tahan terveks saada, aga järgmine nädal on esimene tööpäev ning mul on seda vaja. Psühholoogi juurde saamine pole kerge ja minu teada on see tasuline. Ma olen sõprade seas tuntud, kui see positiivne teiste motiveerija. See kiri on kohutav ja ei oma nii palju detaile ning ülesehitus on laialipaisutatud, kuigi tegelikult ma olen väga hea kirjutaja.. nii kaua kuni ma pean kirjutama oma sisemaailmast, mille olen ma nii kaugele enda sisse peitnud, et ma ise ka enam ei tea, mis mul viga. Niiet ma ei tea, kas üldse saate aru, mida ma kogu selle looga öelda proovisin.

Ma olen hea eneseanalüüsija. Ma tean oma probleeme, ma tean, mille osas üritan endale valetada ja mida mötlen sageli suuremaks. Ma tean, et üritan oma tõelisi probleeme varjutada teiste pseudoprobleemidega, kuna neid on teistel parem mõista ning ma ei jäta "segast" muljet. Ma tean, et olen ennast vaimselt käest lasknud ja üritanud olla see "üliinimene", kes on hea, tark, riskib, et elu päriselt näha, samal ajal kaalutleb, et mitte teha vigu, mida enam tagasi võtta ei saa. Samas hindab vigu, sest need loovad võimalusi areneda ja kasvada. Aitab perekonda ja annab oma viimase, kuid samas kirub ennast pärast, et ma ei saa kedagi aidata, kui ma iseenda käest lasen. Ma tunnen pidevat koormat oma õlgadel, vastutust, nn võlga, mida pole võimalik tasuda. Ma tunnen, et inimesed sageli ei mõista, kui raske on olla "hea inimene". Kui raske on alati pigem mõista kui hukkamõista. Kui raske on end "teistesse kingadesse sättida". Ma lasen oma bioloogilisel emal head pereelu mängida oma kahe lapse ja nende isaga. Viimati kui ma veel oma "viha" välja näitasin, olin veel laps. Nüüd ma lihtsalt soovin head ja olen õnnelik, et vähemalt need kaks last saavad tunda head tervilikku elu. Kuid ma pole kunagi isegi selgitust või vabandust saanud selle kohta, miks mind ei tahetud. Miks mu ema mind ei tahtnud, aga venda tahtis. Miks mu vanaisa tahtis mu venda aga mind mitte. Miks mu vanaema kolmas mees jättis maha ta, kui ta otsustas minu võtta. Miks mu esimene poiss pärast 2a suhet mind pettis. Miks mu vend mulle olemas ei ole. Ja miks ma ikkagi pärast kõike üritan neid mõista.

Teate. Tegelikult. Ärge isegi vastake. Ma pidin lihtsalt.kuhugi kirjutama.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

On õnn ja ime, et olemas olete, mõtlete, analüüsite, lahendusi ja uutmoodi elurada otsite.
Muremäed suured teil ületada - lähedased ja kallid ja nii kauged, nii võõrad, nii empaatiavaesed. Siiani olete neid mägesid ületanud - raskustele vaatamata suudate.
Olete heasüdamlik ja aitate lähedast - see aitab ka teie hingejõudu suurendada.
Lähisuhtes pettumisi - paraku ei pääse neist peaaegu keegi.

Hirmust, valust, hävingust tuleb võitu saada loominguga. Looming on väljapääs, lahendus, võit (Nikolai Berdjajev). Loominguliselt võtta kõike mida loominguliselt võtta annab. Ka Päevik.
vt varasemaid ja leiate endale sobiliku rahustava võtte.
Oleme elus, meil on võimalusi, meil on loomingujõudu. Elujõudu-tervist annab ja tuleb edendada.
Mida suuremad eesmärgid, seda parema tervist-elujõudu vajame.
Harjutamine teeb tugevamaks.
Optimism teeb tugevamaks.
Sellest alustage.
Saate hakkama! Kirjutage!
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?