Raskusi õega 22.06.16 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!

Minul on mure. Mul on 20-aastane õde, kes on omadega väga puntras. Ta elas koos vanematega, lõpetas põhikooli ning läks edasi õppima kodus kaugele ametikooli. Ta õppis seal koolis, sest leidis endale seal noormehe. Õppis kaks aastat ning otsustas, et see eriala ei ole ikka temale. Tuli sealt koolist ära ning otsustas, et tahab siiski seal koolis edasi käia, sest poiss elas seal kandis. Läks uuesti sinna kooli, kuid teisele erialale. Kuna kool asus kodust väga kaugel, elas ta oma noormehe ja tema vanemate juures. Üsna pea peale seda, kui ta uuesti sinna kooli õppima asus, läksid tal noormehega suhted allamäge ja toimus lahkuminek. Õde aga ei saanud sellest aru, ning aheldas end noormehe juurde koju ja keeldus sealt lahkumast. Ta otsustas peale lahkuminekut sealt koolist teist korda ära tulla ning ma ei tea, kuidas, aga ta tuli noormehe juurest üks aeg tulema. Elas kodus vanemate juures. Vanemad tahtsid, et ta tööle läheks, kuid kodukohas ta ei tahtnud seda teha, sest seal oli tema jaoks liiga palju tuttavaid. Mina elan oma mehe ja kahe lapsega Tallinnas. Üks hetk otsustas õde, et tahaks proovida elu Tallinnas ning tuli minu juurde elama. Mul ei olnud selle vastu midagi. See juhtus siis eelmise aasta veebruaris. Alguses oli kõik väga hea- läks tööle ja käis seal ning tundus, et ta hakkab oma elu järjepeale saama. Siis leidis ta aga uue noormehe, tuli töölt ära ja elas täpselt nagu ainult selle noormehe jaoks. Noormees ise aga elas vanemate juures ja samuti on 20-aastane. Minu juurest kolis ta üks hetk välja, elas pisut selle noormehe vanemate juures, kuid ega sellestki midagi välja ei tulnud, sest õde ei saanud aru, miks ta peaks tööle minema ja ei võiks veeta kogu aega noormehega. Raha oli aga vaja, sest keegi ei taha võõrast inimest enda kuludega üleval pidada. Nii juhtuski, et ta pidi sealt mingi aeg välja kolima. Kuna Tallinnas läks kogu asi nihu- õde käis heal juhul maksimaalselt kaks nädalat tööl ning rohkem ei viitsinud, otsustasid nad noormehega proovida pereelu elamist minu vanemate juures, maal. Noormees läks seal tööle, õde samuti. Ja nii elasid nad seal rahulikult 4 kuud, kuniks noormees teatas, et maaelu ei ole siiski tema jaoks ja tahab linna tagasi. Õde oli kohe samat meelt. Kõike, mida otsustas noormees, kõigega nõustus õde. Nii nad otsustasidki kolida Tallinna ja üürida kahekesi korter. Raha neil selleks polnud, vanemad olid lahked ja andsid, sest nad raiskasid mõlemad oma palga muule pahnale. Elasid rõõmsalt paar kuud seal korteris, kuniks sain teada, et noormees kolis oma vanemate juurde tagasi ja jättis õe üksinda korterit üleval pidama, kuigi nad ei olnud selleks ajaks suutnud endale tööd leida. Õde palus, et ma ta enda juurde võtaks, sest raha pole ja üüri maksta ei saa. Võtsin. Ma andsin talle aega kuu, et ta saaks endale töö leida ja normaalse elu peale tagasi saada. Ta sai töö, kuid tema üks tööpäev nägi välja selline, kus ta saatis hommikul ülemusele sõnumi, et ta on haige, samas kohe peale seda jooksis poisi juurde. Või oli teistmoodi tööpäev- oli tööl paar tundi ja kurtis, et paha olla ning pidavat koju minema, aga selle asemel jooksis jällegi poisi juurde. Tema tavaline vaba päev nägi välja selline, kus ta hommikul kella 10-11 ajal kiirustab noormehe juurde ja koju jõuab südaööks ning kõik päevad täpselt samamoodi. Ma nägingi teda ainult öösiti. Teine asi, mis mulle muret tekitab on see, et ta on koguaeg ninapidi telefonis. Ta ei söö, ta ei maga korralikult, tema kaks kõige tähtsamat asja elamiseks on telefon ja noormees. Miski muu ei paista talle tähtis olevat. Täna (22.06.16), kus see jama on kestnud peaaegu aasta ja pool, oleme me punktis, kus ma ei luba enam teda enda juurde lihtsalt niisama olemiseks, sest mul on oma pere, keda üleval pidada. Ma üritan õega rääkida, aru saada, mis tema peas toimub, kuid ta lihtsalt naerab mulle näkku ja ükskõik, mis ma tema tuleviku kohta küsin, vastab ta "ma ei tea". Asi on lausa nii tõsine, et ta jättis oma asjad laiali, lapsed said need kätte ning ta tõukas ühte minu last nii tugevalt, et see maha kukkus ja nutma puhkes. Samas, on tema minu laste toas külaline, mitte vastupidi ning võiks oma asjade eest rohkem hoolt kanda, kuna 2- ja 4-aastane ei tea, et nende toas eksisteerib asju kapi peal, mida nad puutuda ei tohi. Ma lasin ühel tuttaval uurida õelt, mida ta oma eluga tahab peale hakata. Ma pidin šoki saama, sest ma pole näinud eales nii suurt valetajat, kui seda on tema. Ta rääkis, kuidas mina tema ülemustele kirjutan ja halba temast räägin, et ta kuskile tööle ei saaks. Ta rääkis, et vanemad käskisid tal koolist ära tulla ja tööle minna, kuigi vanemad tahtsid, et ta kooli lõpetaks. Ta rääkis, et mina ja vanemad oleme ta elu ära rikkunud, kuigi meie oleme ainsad, kes on tal aidanud siiani hakkama saada- vanemad saatnud raha, mina pakkunud peavarju. Õde kirjutas mulle, et ta ei taha maale elama minna, sest teda üritati seal ära röövida ja tappa. See on minu jaoks täiesti mõistuseta jutt, sest ma tean, et midagi sellist ei ole olnud. See on väike koht ja iga pisiasi tuleb kiirelt välja. Ma ei tea, mida enam teha, sest vanemad ütlevad, et nad ei saa täisealist sundida tegema midagi, mida ta ei taha, aga kõik see on minu õlgadel. Ta ei vasta mu kõnedele, öösiti kondab mööda Tallinnat. Olen öösiti üleval, sest äkki ta siiski ilmub minu juurde. Ma olen küll õelnud talle, et ei kavatse teda üleval pidada, aga ei suuda samas peavarjuta ka jätta.. Mida ma tegema peaksin? Nii palju kui ma olen teada saanud, siis ta ei mõista, miks ma ei võiks teda üleval pidada. Ta ei saa aru, miks ta peaks ise tööle minema ja raha teenima. Ta ise tahtis tulla väga Tallinna elama ja ma arvan, et kui ta nii iseseisev olla tahab, peaks ta ise hakkama saama. Mina ju ei pea oma õde üleval pidama ja teda kasvatama. Ta nagu ei anna endale üldse aru, mis on normaalne ja mis mitte. Noormees jättis ta maha, sest õde ei suuda tööl käia ja enda eest hoolitseda. Need päevad, kus õde minu juures elas, ta ei koristanud enda järelt. Ma pidin talle õpetama, kuidas voodit ära teha, meelde tuletama, et tuled peab kustu panema ja wcs vee peale tõmbama. Ma olen ise väga närviline ja stressis selle kõige pärast ja ei tea, mida teha. Tahan õde psühhiaatri juurde viia, aga järjekorrad on ulmelised ja mul ei ole maksta seda summat, et kohe vastuvõtule saada. Ja kuna ma olen enne teie juures visiidil käinud ning siia kirjutanud, siis otsustasin seda nüüdki teha.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Kergemeelsus?, isiksusehäire??, psüühikahäire?! - seda vaja psühhiaatri juures selgitada ja siis saab vastavalt saadud infole edasi tegutseda.
Noormees, kellega ta viimati koos elas, saab teda aidata ja arsti-psühhiaatri juurde organiseerida.
Tallinnas võtab valvearst tööpäeviti vastu - minge sinna ja koos valvearstiga leiate mingi toimiva lahendi.
Probleem keeruline, sest õde ei adu endal probleemi, psüühikahäiret.
Noormees, Isa-Ema, teie, peretohter (teda eelnevalt informeerida) - koostöö. Kui on keegi Autoriteet temale, siis teda ka kaasata.
Lahendid on olemas.
Järjekindlalt tegutseda, tervishoiusüsteemi uksed avanevad halvasti, aga avanevad - kannatlikkust on vaja!
Vastupidavust ja koostööd (üksi te ei suuda) soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?