Tujukõikumised 02.06.16 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere! Mul on pikemat aega olnud päris ekstreemsed tujukõikumised. Ma ütleks, et need on mul terve elu olnud aga tugevamalt hakkasid välja lõõma, kui ma kolmdeist sain. Mul pole just kõige rahulikum pere elu olnud, seda ma saaks vaid süüdistada ehk enda ärevus häires ja enesehinnangu puudumises aga ma kahtlen, et see midagi muud mõjutanud on. Enesehinnangut ja ärevust on kindlasti ka õhutanud koolikiusamine ja ka lasteaias ei oldud minuga just kõige sõbralikumad. Siis kui kogu jama toimus olin ma enamjaolt siiski väga õnnelik ja energiat täis laps, vahel külastavad enesetapu mõtted olid ja on siiani väga tavalised minu jaoks, need on isegi rahustavad, pidevalt plaane teha. See oleks ka üks küsimus, kas see on normaalne,et ma pidevalt enesetapule mõtlen ja plaane teen ning olen seda pikemat aega teinud? Aga tagasi jutu juurde minnes, siis kui mu elus hakkasid asjad paremuse poole liikuma ma just kui murdusin, äkki tuli peale deppressioon, ma olin õnnetu ja lihtsalt see kirjeldamatu tunne tuli üle, kus lihtsalt tahtis maa alla vajuda, voodisse pugeda nutta ja magada ning mitte kunagi enam tõusta. Ma hakkasin ka end lõikuma, ma olen alati mingit naudingut valust saanud, vaadata kuidas veri su kehast lahkub on äärmiselt rahustav ja samas sain ma seda kasutada ka enda karistamiseks kui mul näiteks oli koolis halvasti läinud. Kool oli üks suur asi mis mulle stressi põhjustas, ma õppisin päevad läbi aga ma ei saavutanud mitte midagi, ükskõik kui palju proovisin, pärast diagnoositi mul ka tähelepanu ja keskendumis häire, millele ravimid sain ja pärast seda koolis käimine muutus palju talutavamaks kuigi siiski on sellega veidi raskusi. Depressiooni hood olid aga vaid hood sest ühel hetkel ma käitusin äkitselt väga energiliselt ma oli rõõmus ja ma ise tundsin, et ma suudan kõike, ma olin julge ja ideederohke, tavaliselt emale meeldis alati küsida kas ma olen purjus või pilves kui ma nii käitusin, sest see oli täiesti minu tavalisest karakterist väljas. Eks see oli kõige nauditavam aeg, ma tegin endale palju sõpru ja kogesin palju uut, sest kord ma tulin toast välja. Muidugi ma tegin ka palju riskantseid rumalusi mida hiljem kahetsen, nendest ma väga põhjalikult rääkida ei soovi. Need hood kestsid väga vähe aega, algul veidi pikemalt ja siis ma tundsin ise ka rohkem muret nende pärast aga siis ma ehk harjusin nendega ära. Kui keegi minuga väga lähedane pole siis nad ehk ei märka paljut, tänu oma ärevusele ja üleüldiselt mulle meeldib rohkem varjus käia, hoidun suuremast tähelepanust, siis ma hoidun igasugusest draamast, nii, et kui ma tunnen , et ei suuda voodist tõusta ja kohe kindlasti ei soovi inimesi näha siis ma siiki ajasin end voodist välja ja läksin kooli, nii, et välismaailmale ma pole väga märgatav. Aga sõpradele tekitab see kõik muret, ja muidugi ma ise vahel tõesti ei suuda... Igatahes kuna ma midagi trastilist korraldanud pole, kuigi ma olen tahtnud ennast tappa ja olen seda ka äärepealt teinud, jäi see kõigile teadmatuks ja kuna mu maani hood on üsna haruldasemad ning lühemad ja kuna nt vanematega väga lähedane pole siis jäi see kõik sinnapaika. Ma ise ka väga ei muretsenud, nüüd polnud pikemat aega maania hoogu tulnud, oli lihtsalt pikk jube depressioon, ma lihtsalt ei tahtnud eksisteerida, pidev enese vigastamine ükskõik kuidas. Ma muidugi olen proovinud koguaeg lõpetada aga see on harjumuseks saanud. Praeguseks mul on kõrval toetav poiss sõber, kellega ma oleme leidnud sobiva elustiili kuidas ma saan mida tahan tervislikul moel. Nüüd hiljuti oli mul aga äkki jälle maani hoog, ma oleks nagu täiesti pilves olnud, kõik vaatasid nagu ma oleks segane, see oli klassi reisil ka. Ma ei suutnud ennast absoluutselt kontrollida, lõpuks mu sõber lihtsalt hoidis mind toas, et ma rohkem kahju ei teeks. Nagu ma ei tea mis see on, miks ma nii olen, jube on see, et mul puudub kontroll nende tunnete üle mis must üle võivad voolata. Mu ise ei pane suuremalt osalt neid tähele väljaarvatud kui nad tõsiselt ekstreemselt tulevad aga mu poiss ütleb, et mul on need kõikumised päris pidevalt, kord kurb kord rõõmus, vahel on mingi põhjus, kuid tihti on need üsna lampi muutuvad. Kas ma olen siis lihtsalt emotsionaalne või on mul midagi viga? Ise ma ei taha leppida, et kõik korras on, sest kui see on normaalne, et ma sedasi tunnen ja terve elu elan siis ma ei tea kui kaua ma elan. Ja küsiks ka, kas ma peaks hakkama võtma ka ärevuse vastu midagi, kui see tekitab mulle paanika hooge. Ma ei suuda inimeste ees esineda või võõrastega suhelda, eriti kui ma olen halvemas tujus. Ma tavaliselt väldin olukordi, mis ärevust tekitavad või ma saangi paanika hoo, siiani on kool väga vastutulelik olnud aga ma kahtlen, et ülejäänud elu on, mis ma tegema peaks?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

1) Õppimine. Õpime kogu elu ja seal omad nipid - vaja harjutada, treenida, tunda rõõmu; korralikult puhata, siis saab ka korralikult õppida; aju verevarustust parandada (sportlik tegevus ja see minu Palve esimene samm - teen seda igapäevaselt aastakümneid). Nooruses tegelesin palju kehalise aktiivsuse-spordiga, hästi hakkasin õppima 20-aastselt ja hiljem, sest teadsin - kelleks tahan saada!
2) Elukutse, kelleks saada - see väga oluline. Iga inimene on mingis valdkonnas andekas ja mõnes isegi geniaalne - see valdkond tuleb endas leida ja siis seda "teemandit lihvida vägevaks kalliskiviks".
Õige elukutse valik annab tegemistele-pingutustele vägilase jõu (aga puhkust ei tohi ikkagi unustada, nagu kiige - ei saa ju ainult ühes suunas lükata, ikka töö/õppimine ja puhkus vaheldumisi jne).
3) Terves kehas tervem vaim, tervem enesehinnang, suurem eneseusk ja vägevam võimekus. Kehaline tegevus maandab ka närvipingeid ja sportlik keha on naudinguks endale, silmarõõmuks teistele.
Inimestele meeldivad sportlikult "toonuses" inimesed - ka meile endile. Meeldi endale!
4) Pingete maandamine, psühhoregulatsioon. Neid võimalusi väga palju, leida endale sobilik ja sellega siis tegeleda. Siin jällegi lihtne ja hästi toimiv - minu Palve esimene samm. Aga võimalusi palju - viga tehakse selles, et hakatakse Joogaks jms. ning praktiline elu jääbki elamata, eesmärgid ning eluõnn saavutamata.
5) Psühhiaatriga kohtumine tuleb ka kasuks - mõnele psüühikaprobleemile saab siis selgituse ja selle läbi ka konkreetse lahenduse.
Oled andekas, leia endas see valdkond!
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?