Mure lähedase vaimse tervise pärast 14.10.15 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere! Pöördun Teie poole sooviga saada professionaalset arvamust oma ema käitumise kohta, kes on hetkel 46 - aastane. Nimelt oli ta ideaalne, hoolvi, seltskondlik, rõõmus, töökas, lahe jne pereema kuni umbes minu 13. a saamiseni. Sellest hetkest mäletan asjade muutumist/muutuma hakkamist. Sama on ka täheldanud minu õed. Aasta aastalt on olukord läinud vaikselt hullemaks. Nimelt on temast 10 aastaga saanud üdini negatiivne inimene. Kõik ümbritsevad inimesed on tema arvates pahatahtlikud, kadedad ja õelad. Kõik soovivad talle (meile) halba. Ei tohiks kedagi usaldada. Ta on kiiresti ärrituv. Sõimamine ja karjumine kerge tulema. Ja seda ikka väga valjult ning kohati hüsteeriliselt. Meidki on sajatanud sõnadega, millega ma oma lapsi kunagi ei kutsuks. Ta on ka väga närviline inimene, rahulolematu kõigi ja kõigega. Eriti ärritavad teda inimesed, kes ei ole temaga nõus/samal arvamusel. Kohe läheb ütlemiseks, millest peaaegu alati kasvab suur tüli. Norib pisidetailide kallal nii lähedaste kui ka võõrate inimeste tegemistes ja ütlemistes. Võtab selles ühest asjast kinni, mis ei meeldinud ja hakkab "lumepalli veeretama" kuni riid jälle majas. Rõõmsast meeleolust vihaseks saamine, siis kurvaks ja sealt haletsevaks jne tujude vaheldumine kohati silmapilkselt ja kiiresti. Kõrvalseisjana ma vahesti isegi ei saa aru mis või kes oli selle negatiivse emotsiooni vallandaja, kuna see nii absurnde, et ise ei oskaks seda märgatagi või selles probleemi näha, millest tema "elevandi teeb". Endas kunagi viga ei näe. Isegi mingite situatsioonide puhul (kus tema süü kõikide lähedaste arvates olemas) ei ole nõus minema kompromissile, et äkki ikka natuke tema süüd oli ka. Vabandus ei palu kunagi. On ka paaril korral ähvardanud enesetapuga. Kindlasti on ta seda ka tõsiselt kaalunud,kuid need on pigem tundunud tähelepanu vajadusena või soovina tekitada kaastunnet ja meis süütunnet, et temaga nii käitusime. Ise korduvalt öeldnud, et tema on ikka nii hea ja õilis inimene ning kõik teised teevad talle liiga. Lisaks veel väga enesekeskne inimene, kes hakkab tujutsema/solvub nagu väike laps kui tema tahtmist mööda ei lähe. Kui tahab, suudab võõrastele inimestele jätta väga hea, viisaka, tasakaaluka inimese mulje. Kuid pikemal suhtlemisel läheb lõpuks alati kõik rappa ning enamik on aru saanud, et midagi sellel inimesel valesti. Leiab jälle mingi põhjuse teistes jne ning katkestab nendega suhted. Kunagi käis ta kõikidel koosviibimistel, süünipäevadel, sõbrannadega istumistel ja huviringides. Oli seltskondlik. Kohati isegi võib-olla natuke liiga bravuurne ja kohatu käitumisega (naljad seksi ja seksuaalsuse teemadel, meestega flirt), kuid see tundus olevat pigem temale omane käitumismaneer kui tõsine probleem. Nüüdseks ei ole tal ühtegi hobi, sõbrannadega ei suhtle, töölt tuli ära - probleemid ülemusega, oma õe-vennaga riius (ei taha neid näha) ja mehe sugulastega suhted kehvad. Kolmest lapsest ühega saab küllaltki normaalselt läbi, ühega hädavaevu enam-vähem ja ühega ei suhtle põhimõtteliselt üldse. Enamik eelpool mainitud halvad läbisaamised tema tekitatud. On hästi pika vihaga. Seega nüüdseks suhtleb igapäevaselt ainult 2 tütrega ning oma abikaasaga. Eelistab üksi kodus olla, tahab rahu ja vaikust ning teisel hetkel see jälle ärritab teda. Lisaks minule on eelpool kirjeldatud tähelepannud põhimõtteliselt kõik tema pereliikmed. Küsimus olekski järgmine, et kas tegemist on lihtsalt negatiivse mõttelaadiga ning enesekeskse inimesega, kellega me peaksime leppima ja kohanema ning see lihtsalt osadel naistel vanusega kaasnev või on siiski ikkagi tegemist mingi psühholoogilise probleemiga. Viimase variandi puhul oleksin ak tänulik soovituse eest, kuidas selline endas mitte viga nägev inimene üldse psühholoogi või psühhaatri vastuvõtule saada. Lisaks mainiksin, et ühtegi traumat (eelkõige peatraumat) tal olnud ei ole, minu teada suguvõsas ühtegi vaimse tervisega seotud pärilikku haigust ei esine. Lähedastel sugulastel oli peres üle 10 aasta tagasi suur tragöödia, mis mõjutas meid kõiki tugevalt ning kindlasti jättis ka mingi jälje emasse. Oleksin Teie vastuse eest väga väga tänulik!

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Neurootiline seisund, stress, kergesti ärrituv, depressioon ja töövõime langus, ebakidlus ja pingete maandamise oskamatus - seda kindlasti.
Psühhiaatriga kohtumine vajalik, et selgitada kahtlustute ülatus ja seega kasutada ka seda valdkonda mõjutavaid arstirohte (lisaks ülelöeldud häirete medikamentidega ravimisele).
Olukorra muutmine vajab tegusid!
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?