kuhu pöörduda 11.05.15 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!
Mure, mis on hakanud elukvaliteeti muutma ja ei suuda sellega enam elada, ega ohjata, sest seda eirata on nüüdseks võimatu. Ja see muutub aina intensiivsemaks, tuues ühe mõttega endaga kaasa juba uued mured ja mõtted

olen väga tegus inimene püüdnud olla, teen sporti, töötan lasteaias õpetaja assistendina, töö väga meeldib. kuid tegelikult olen seesmiselt täiesti katki! Pobleemid hakkasid peale lapse sündi. Enne seda olin väga rahulik inimene. Kuid Täiesti ootamatult peale sünnitust ei tulnud enam endaga üldse toime, muutusin väga väga närviliseks, masendunud ja mitte mingit motivatsiooni ei olnud kuid selle kõik alla surudes hambad risti olen siiamaani edasi läinud. Kuid siis hakkasid tekkima juurde ka imelikud mõtted, täiesti ülemõtlemine, muretsemine ja sellega kaasneb halb tuju, aga samuti alla surudes liikusin edasi. Mul surid mõlemad vanemad kui olin 12 aastane
Vanavanemaid ka ei ole näinud ja üldse väga palju matustel käinud oma elus, mitte küll viimastel aastateL ja tänaseks päevaks ei möödu päevagi kus ma ei mõtleks surma peale, kardan kohutavalt surma, kardan oma lapse pärast, mehe pärast, loomade Pärast ja ees on tulemas kunagi ka päev millal ei ole enam ka ämma, üks väga suur uus kaotus, kardan et ei ela seda üle,Igapäev tööl olles muretsen lapse Pärast põhjusetta, et kas ikka kõik lasteaias olles korras ja kas ta päev on rõõmus. On nii kohutav nende mõtete pärast, et lihtne poeskäik on juba raske, kardan meeletult et seda ebakindlust on näha. Samuti kardan et inimesed mind pidevalt vaatavad? Ma ei saa sellest aru miks see nii on ja kas ja kuidas seda lõpetada, olen muutunud ka Aastatega väga närviliseks, hoian seda palju enda sees, kuna väike laps on, kelle ees peab kõik hästi olema aga asi hakkab muret tekitama, meenutan endale juba vanainimest, muretsemine toob kaasa stressi, see omakorda närvilisuse ja päevas saan ka väga äkiliste vihahoogude osaliseks peale mõnda minutit rahunen maha ja nagu poleks midagi olnud. Tool mulle meeldib, sest seal ma Väga mõelda ei saa, olen rõõmus aga kui ennast tegevuses hoia, siis samas ma ei suuda enam sportigi teha, sest ei taha last vanaema juurde anda, tahan temaga ainult koos olla, igasugune lisa eemalveedetud tund temast on raske, see muretsemine on väga probleemne ja perearsti poole pöörduda ei soovi. Küll aga olen elukaaslasega arutanud, et sellest on kujunenud probleem, oleme koos olnud 10 aastat ja ta on mulle ainus lähedane inimene peale lapse, räägime omavahel palju ja ta on seda kõike ka välja kannatanud, aastatega hakkab ka selle pärast enesekindlus kaduma, kui muidu olin väga elav inimene.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

1) Puhkus taastab jõu, vaimse jõu ja enesekindluse. Piisav uneaeg ja puhkeminutid ka päeva jooksul. Apteegi vabamüügist saadaval - Melatoniin ja väike tsükkel seda võtta on kasuks. Tööde jaotus kodus ja lapse kasvatamisel.
2) Õppida pingeid maandama: a) kehaline aktiivsus on v.hea ja lisaks
b) psühhoregulatsioon (vt minu Palve-Meditatsiooni esimene samm, siit saab printsiibi, seda saab siis kasutada ka teiste relax-harjutuste juures).
3) Psühhiaatri jutule - saate konkreetsemaid juhiseid, enesekindlust, vajadusel (pingete maandamiseks) ka veidi arstirohtu. Psühhiaatri jutul - see ju nagu pihtimine - suure osa murest saab endalt maha!
4) Mängige koos Lapsega (ka abikaasa) - Mäng rahustab, liidab rõõmsameelselt kokku mängukaaslasega.
Igast murest saab üle!
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?