Kas see ongi depressioon? 29.01.15 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Ma ei teagi enam kelle poole pöörduda..
Olen 22 aastane noor ema, elan Soomes. Mul on imeline poeg! Aga ma ei ole just kõige imelisem ema..Mitte, et ma oma lapsele liiga teeks. Ei, kindlasti mitte..
Asi on selles, et mul on tunne, et olen koguaeg vaimselt ära..
Enne lapse saamist olin oma mehega koos olnud vähem kui aasta. Ma olen väga seltskondlik ja rõõmus inimene.
Nüüd pole minust enam midagi alles..
Mul on nimelt tunne, et olen terves maailmas üksi, sest keegi ei mõista mind.
Ma nutan koguaeg, sest mu enesehinnang on langenud nulli lähedale, ma ei jaksa ega taha enam midagi teha..
Kõik algas sellest, et ma sünnitasin poja. Ma olin nii õnnelik, sest mulle öeldi enne seda koguaeg, et ma ei saa kunagi lapsi.
Rasedus oli kõige imelisem aeg mu elus. Sünnitus oli kerge. Ja kõik mis peale seda tuli, oli raske, siiamaani on. Ma teadsin seda, et ega lapse kasvatamine pole kerge, olen seda oma õe pealt näinud.Tal on 4 poega. Ta on õnnelik.
Olgu. Peale sünnitust kolisime Soome. Ma olin (olen siiamaani) päevad läbi koos lapsega kodus (laps saab 10 kuuseks varsti). Kui lapsel algasid gaasid, ma muutusin väga emotsionaalseks, sest ma olin väsinud. Laps mul öösiti ei maganud, siiamaani ei taha eriti magada. Ma muutusin närviliseks ja väga emotsionaalseks. Ma hakkasin igal pool iga asja peale nutma ja tundsin sellest suurt piinlikkust. Nüüdseks on see hullemaks läinud, sest ma nutan peaaegu koguaeg.
Ma ei nuta kurvastusest.. Ma nutan vist sellest, et mul on raske ja mul ei ole kedagi kes mind kuulaks ja aitaks. Mees on küll olemas, aga temaga on suhe peale lapse sündi allamäge läinud.. Seega temaga ma rääkida ei saa.. Sõpru mul enam ei ole..peale lapse sündi kadusid nad kõik. Lapsega pole ka aega Soomes uusi sõpru leida.. On ju tegelikult variant vanade sõpradega suhteid soojendama hakata, aga ma ei jaksa, ma ei taha. Ja ma ei tea miks?!?
Ma ei jaksa ega taha enam isegi koristada, õues käia. Teen kõike vaevaga ja viimasel minutil mis pole minu jaoks üldse loomulik. Ma ainult oleks pikali ja nutaks..
Ma ei oska enam magama jääda, vähkren iga öö kella 22st kuni 02ni ja umbes siis mingi hetk uinun, siis pean kohe ärkama, sest laps nutab. Täitsa üleval pean olema juba kuuest, sest siis on pojal uneaeg läbi..
Samuti ei oska ma enam ka süüa. Kui laps väike oli, siis mul polnud aega korralikult toituda, sest ta oli väga rahutu koguaeg. Siiamaani on. Ja selletõttu on nii, et ma söön kord päevas ja vahel ei taha see kordki ilusti alla minna..
Samuti on mul tekkinud tunne, et olen väga inetu ja kõik vaatavad mind imeliku pilguga.. Tunne, et olen millegipärast halvem kui kõik teised.
Kõige hullem on asja juures vist see, et mul on koguaeg tunne, et mu elus on midagi väga valesti ja ma ei tea mis see on! See tunne häirib ja närib mind iga päev, koguaeg.
Ma ei oska enam midagi ette võtta, selle kirja kirjutaminegi oli minu jaoks väga raske.. Kõik mida ma teen valmistab mulle raskust. Ärge saage valesti aru, ma ei ole laisk! Pole kunagi olnud! Aga ma ei jaksa enam lihtsalt mitte midagi teha..

Vastust oodates,

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Väsimus, stress ja depressioon - selline kolmekihiline "pirukas". Aga see on "söödav" - kõrvaldatav.
Kõik unehügieeni (und soodustavad) nipid on kasulikud, ja vajalik neist endale sobilikud leida (vt siit otsinguga unetusega seonduv, ka minu Palve esimene samm). Põhiküsimus on kartus magada, et äkki ei kuule last. NB Kuulete, emainstinkt on selline - laps ju teil põhimõtteliselt samas toas - küll kuulete!
ka päeval (lapse uinakute ajal on teil võimalus ja vajalik lõõgastuda, tukkuda.

Stressis vabanemine - kehaline aktiivsus: jalutuskäigud koos lapsega, aga ka lõõgastavad harjutused: lihtsalt lama-lõõgastu (istu-lõõgastu), minu Palve (vt otsinguga Enneti palve; selle esimene samm) jne.

Depressioon - siin tuleb kasuks (vajadusel) ka veidi antidepressanti.
Kõige parem rohi-antidepressant - teie abikaasa toetus!!!

Tervitage abikaasat minu poolt - olen kindel, et ta on Mees, Mõistev ja ka kodus ABISTAV-MÕISTEV mees.
Elame ju eelkõige laste nimel, hea pereelu nimel!!!

Igast murest saab üle!
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?