Paranoiline häire? 05.07.13 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere, mure siis järgmine. Aasta aega tagasi tegin otsustava vea. Kuritarvitasin psühhotroopset ainet, mille tagajärjel tekkis tugev paranoilisus. Arvasin, et mind tahetakse tappa ja otsisin ja proovisin leida vastuseid. Otsisin inimestes märke ja igast asju, et need nad paljastaks, kuid sain aru, et miski on valesti, aga ei teadnud, kumb on tõsi, kas see, mida mina tunnen ja arvan, või see, kuidas mu sõbrad sel raskel ajal mulle toeks olid ja rääkisid, et kõik on korras. Otsisin enda peas erinevaid lahendusi. Olin igal sammul valvas ning hakkasin eirama kõiki tegevusi, kus ma tundsin ennast ohustatuna. Põhimõtteliselt hakkasin olema kodus. Olin igati tugev isiksus ning väga rõõmsameelne, kuid kes on kursis sellise haigusega, teab, et see murrab maha ka tugevaima. Sest siis ei saa enda mõtteid ja tundeid kontrollida.
Olen aasta elanud, neist pool elasin surmahirmus, teise poole olen õppinud surmahirmust üle olema. Kusjuures igasugused kartused on õnneks kadunud. Olen aru saanud, et mu mõistus viskab mulle ette liiga palju informatsiooni ning see kõik muutub kohe kahtlustavaks informatsiooniks. Ma õppisin sellega elama, kusjuures suudan jälle olla selline nagu olin, kuid vahepeal annab ikkagi mõista, et see probleem ei ole täielikult kadunud. Tegin otsustava sammu, kuna kooselu naisega on super. Naine teab haigusest ning aitab mind igati kaasa. On mulle parim ning aitab mul seista püsti, isegi kui mul on tugevad kahtlused tema truuduse osas ja tulevad luulumõtted. Oleme leidnud lahenduse, et kui ma jään mingisse mõttesse kinni, siis ma ei hakka seda mõtet harutama, vaid helistan talle ja räägin enda murest. See on alati aidanud. Teen selgelt vahet luulumõtetel ja reaalsetel mõtetel. Vahel ajab veel korra segadusse, aga kuna see mõjutab otseselt tundeid, siis on raskustunne ikka sees, ka peale seda. 10tunnised tööpäevad on vahepeal rasked, liiga palju mõtteid. Hetkel ongi kahtlustavad mõtted ainult ümber naise ja kõigega, mis sellega võib seonduda. Seda seniks, kuni tuleb uus mure, mille peal saab hakata mõte märatsema. Kui võrrelda eelmist aastat, siis olukord on siiski paranenud 70%, vähemalt kergemaks läinud. Rohte võtnud pole ja arsti vastuvõtul käinud ka mitte. Teab ainult naine, sest temale olen näidanud ennast seest ja väljast. Muudel pereliikmetel pole õrna aimugi, samuti ka mitte sõpradel (need kes teadsid, arvavad et olen saanud ammu sellest üle). Kuna naisel on valus vaadata, kuidas töö viimasel ajal on mu muutnud masendusse, on see tugevalt mõjutanud ka teda, samuti sellel perioodil mõtted süvenevad ning loovad kaose, Minu ja mu naise vahel. Mu haigus paneb mind lükkama mu naist enda kõrvalt eemale, kuigi samas ju tähendab ta minule kõike. Mida teha, kuidas iseloomustaksite mind mu jutu põhjal, ning kas on reaalseid ravimeid, mis on antud häirete vastu?

Ette tänades

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

A.N.T.S. (Alko, Narko, Toksilised, Suits) on karm värk, temaga ei mängita - tal on väga "halvad kombed" e see keemia ise põhjustab mitmeid-mitmeid psüühika- ja kehahäireid. (Ja "transportkeemiat" toiduga tuuakse meile teistest riikidest niigi hoolega sisse).

A.N.T.S. võib valla päästa ka eelsoodumusliku psüühikahäire - meil kõigil on ju eelsoodumusi nii halvaks, kui ka heaks. Kõigil.

Olukorda saab täpsustada psühhiaatri juures ja vajadusel on ka väike ravikuur arstirohuga näidustatud. Väga head rohud on olemas.

Tervislikud eluviisid ja kehalised harjutused, psühho-regulatsioon ja psühho-hügieen ning psüühika treenining, ravi, profülaktika (Edendamine, Ennistamine, Ennetamine e 3E-printsiibi rakendamine) on igati vajalik.

Riiklik alko-narko poliitika on kapitaliriigis eelkõige äriprojekt, raha, kasumlik kapitalistile, kaudsed maksud rahvale. Kapitaliühiskonnas on see eelkõige $$$ - särab ja "lehkab" vaid A.N.T.S.-ule spetsiifiliselt (vahel ikka öeldakse, et $ ei "lehka", no lehkab ikka küll).
A.N.T.S.-ul on ka teine "riiklik ülesanne" - kergelt jõminas, õlle ja antsu-uimas rahvas on "lambuke" ja tema nõudmised jäävadki õllevahu tasandile, vahu tasandile. Õllevaht varjutab psüühikas töötuse, harimatuse, madala palgaga seonduva, inimväärikuse, röövellikult kõrge elektrihinna mõju meie psüühikale, 40 000 vaesus-pere ja 20 000 sügavvaesuses oleva pere inimlikud nõudmised.

Kauaks ning paljukest meid selliselt veel sajandi lõpuks alles jääb? Minu 100.-aastaring saab 2043.a. Augustikuul juba ümber, Teie eakaaslased näevad (tervisliku eluviisi korral) sajandi lõpuosa ikkagi ära - väga loodan, et selle nimel noorsugu ennast ja ühiskonda piisavalt mõjutab.

Järeldus - eelkõige endapoolne aktiivsus ja enda rajale aitamine, siis ühiskondliku aktiivsuse kaudu ka teisi "lambukesi" aidata.

Ja riigivapil on meil lõvid ja meis endis on ka seda lõvi-loomust piisavalt Esivanemate poolt kaasavaraks pärandatud. Vaat sedamoodi, Lõvikutsikas!

Psühhiaatri jutule ja uuele elurajale.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?