Nagu teisest universumist 16.03.13 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Ma ei tea enam, kelle poole pöörduda. Ma ei usu, et mind enam keegi suudaks aidata. Ma olen seest tühi. Või noh võibolla mitte tühi, kuna kui ma oleksin tühi, siis ma ei tunneks seda kohutavat valu enda sees. Ma isegi ei tea, millest alustada... Te võite sisimas vist mõelda, ning arvan, et see mõte käib kah teil peast läbi, et järjekordne teismeline on kaotanud elutahte ja masetseb. Osaliselt oleks ka teil õigus, aga ma pole sellist tüüp teismeline, kes postitab ülesse, et olen lõiganud veene või et tapan ennast ära. Pole veene lõiganud ja pole ka ennast veel maha löönud nagu praegu aru saada on. Oeh, mul on nii palju öelda ja paluda ja tahta, aga kui kirjutamiseks läheb, siis ei tea lausa millest alustada. Lihtsalt kõik on nii valesti. Ja ma ei tea isegi enam põhjust. MA alati süüdistan palju asju, nagu armastuse puudus, rahapuudus, mured, tülid. Aga kas need on siiski põhjus? Seda ma enam ei tea. Ma lihtsalt tunnen end nii halvasti ja need eelmainitud põhjused on ainult tõukeks ja lisaks. Ma tunnen end seest nii tühjana. Aga enne ma räägin natuke endast, et te natukenegi sotti saaksite minu segasest jutust.

Olen ennegi siia korra kirjutan, ma ei mäletagi täpselt millest, aga ma vist kirjutasin ka masendusest. Lihtsalt masendusest.. Olgu ma ei ütle oma nime, kuna ma ei soovi, et keegi mind ära tunneks. Ma olen tüdruk, kes elab vanaemaga, keda ta siin maailmas üle kõige armastab. Miks elab vanaema? -pikk lugu. Ütleme nii, et ema ei tahtnud mind. Mul pole isa ja ei kujuta ettegi, kes ta on. Keegi ei tea. Mul on suurem vend, keda ma siin maailmas armastan ka üle kõige... Aga praegu olen ma ta peale suhteliselt vihane. Aga see sellleks.
Mul on kodus pidevad tülid emaga (ehk siis vanaemaga, keda kutsun emaks). Viimasel väga palju. Tema arust ma olen nii muutunud. Nii ülbeks, ja ma jäin ka vahele oma facebooki kirjadega, kus kirjutan nn oma halvast elust ja nimetan teda 'vanaks', kuigi see polnud üldse nii mõeldud. Ta on liiga vana, et kuulata mu probleeme, tal oli väga raske elu niigi ja ma lihtsalt tean, kuidas ta reageerib iga väikese asja pärast ja siis imestab, et ma talle midagi ei räägi, aga nüüd kui ma olen hakanud rääkima, mida ma mõtlen, mida ma tahaksin jne. Ta läheb endast välja. ..ta nagu oleks oodanud midagi muud, ta arvab et ma valetan ja salgan tema eest kõike ja nüüd surub nina alla kogu juttu, mis facebookis nägi. Talle tegi see väga haiget ja ma saan temast aru. Ja mis siis, et ma olen alles noor ja pole võibolla elu näinudki. Ka mul on valus. Väga valus, sest ma tunnen end puuris olevana, ma tunnen seda, kuidas ma elaksin ainult tema pärast. Õpiksin, et talle olla meelejärgi, oleksin korralik, et talle olla meelejärgi, ja ütlen et mul poiss ainult siis, kui tean, et ta vastab TEMA tingimustele, kuigi endale see inimene võibolla ei meeldi, mitte et oleks halb, vaid lihtsalt pole minu maitse. Aga ma teen kõik oma ema jaoks. Ma üritan olla talle ideaalne, aga tema seda ei usu. Ma teen vigu ja see on tõeline patt. Viimasel ajal läheme alati tülli ja hakkame vaidlema. Me võime hakkata vaidlema ka sellisel teemal nagu, et mulle meeldi draydreaming (unistamine päeva ajal) ja sellest võib kõva tüli tekkida.
Ja kui ma ütlesin, et võibolla ma olengi erinev inimene, võibolla ma ei ole teiesugune, võibolla ma olengi teise mõttemaailma ja pildiga. Võibolla mu mõistus ja süda mõistab asju teistmoodi kui teie oma. See ei tähenda, et te peate kõik mu öeldut, arvamusi hukka mõistma. Ja see pole ainult pere seas. See on igalpool. Õpetajate seas, väljas, koolis igalpool... ma mõtlen ja mõistan asju erinevalt. Ma mõtlen asjades väga sügavale, kuhu mõni teine aru ei jõuagi. Ja kui keegi erineb ühiskonnast, siis teda tavaliselt tõugatakse tagasi, tekib umbusaldus võõra asja vastu. Sellepärast mul ongi tunne, nagu oleksin teisest universumist. Ja ma olen hetkel närvis, kuna ma ei suuda enam sõnadesse panna, mida ma teilt täpsemalt sooovin. Ja ma usun, et ka teiegi ei mõista seda, mis mul viga on ja mida ma teilt soovin. Või te saate valesti aru. Kuigi võite olla kuitahes professionaalne psühhiaater, ma kardan, et teiegi ei mõista mind. Eile ma murdusin tülis emaga täielikult, ma juba läbi nutu hakkasin karjuma, et miks sa ei mõista mind, miks mittte keeegi ei mõista mind. Miks miks miks. Miks sa kunagi mind ei mõista. Ja nii ma karjusin vaheldumisi. Ma tean, et tal on valus, tean ja usun ja olen kindel, aga minagi olen siiski vaid inimene ja minulgi on valus. Alati olen olnud mina see inimene, kes ütleb teistele, et mis ka ei juhtuks, tuleb alati tõusta ja minna edasi, isegi kui ei suuda kõndida, siis peab vähemalt roomama, aga tuleb edasi liikuda, et kui me tahame maailma, ühiskonda ja elu me ümber muuta, siis alustada tuleb kõigepealt iseendast. - ma ütlen alati kõike seda teistele, et nad ei kaotaks lootust endale, aga endale tunduvad need sõnad nii valed ja võltsid. Need ei aita mind, sest mina enam ei suuda edasi liikuda, mu silmad ja emotsioonide kinnisus on nii purunenud, et iga väiksem asi võib ajada mind nutma. Ema karjub mulle, et mida sa haletsed ennast, ära haletse... ta vihkab lausa seda, aga oi kuidas ma tahaksin tallle kasvõi ükskord näkku vaadata KUIVADE silmadega .Taluda kõike KUIVADE silmadega, et tõestada, et kui ma suudaksin oma nuttu oma pere eest hoida, siis ma ka teeksin seda. Aga ma ei suuda, perekond on mu nõrk koht. Võõrad on harva mind nutmas näinud, siis ma suudan oma pisaraid hoida..
Hiljuti läksin lahku poisiga, kellega ma tegelt mingit tuleviku ei näinud ja kes ei olnud eriti ilus, aga miski temas oli, ja mu emale ta ka ei meeldinud (esimene kord, kui ma ei valinud inimest tema meelejärgi), aga isegi kui ma ei näinud selle inimesega tulevikku, ma vajasin teda! tõsiselt vajasin, et püsida jalgade peal. Ja isegi, kui ta ei huvitunud minust tihti, mulle piisas, et keegi hoiab mind vahel oma kätte vahel ja ütleb, kui oluline ma talle olen. Keegi võõras pmts. kes seda ei peaks tegemagi, aga siiski teeb ja ütleb. Ma tõesti vajasin seda, sest see oli ainuke pisike abi, mis hoidis mul kainet mõistust sees. Mis pani mind uskuma, et see valu ja masendus möödub varsti, et see kõik on minu teismeliseiga. Et küll see möödub, aga nüüd kui sedagi inimest pole, siis ma kardan, et ma lihtsalt ei suuda isegi teismeliseeaga hakkama saada, ma lihtsalt ei suuuda. Mu vend, kes kunagi kui nutsin ka sama teema pärast, et ema ei mõistaks mind, seetõttu ma ei räägi talle asju, siis ütles et MÕISTAB mind, et ma võin talle helistada alati, sest tema kannatab kogu mu sitta ära. Aga nüüd.- nüüd pole tedagi, mõlemad emaga on pettunud minus. Aga mitte keeegi ei sünni halvana! Ema küsib viimasel ajal pidevalt, et miks ma oma eluga rahul pole, et kui tahan, mingu ma tädi juurde elama või pärisema jurude kui temaga ei sobi. Mina aga ütlen alati, et ma armastan teda, et asi pole üldse selles. Ta ei oska kuulata lihtsalt, ta lihtsalt ei oska kuulata, ta kuulab ainult seda, mida ta tahab, kuigi südames ta võibolla isegi mõistab. Aga ta on väga kangekaelne ja ma tunnen, et ma oolen siin maiilmas üksi. Täiitsa üksi. Kogu tahe ja jõud on kadunud ja kõige hullem on see, et ma ei tea, mis mul viga on ja keegi ei suuda mind aidata. Mitte keegi, sest keegi ei mõista mind. Ma pole tavaline tüdruk tavalise probleemiga. Ja ma ei ülista ennast, üldse mitte, see on just halb, ma tahaksin olla tavaline tüdruk, tavalise probleemiga, mida on võimalik lahendada.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Tubli, väga asjalik analüüs ja oma hinge sisse vaatamine. Väga tubli.

Kui selliste mure-mägedega tuleks sinu juurde üks sinu lähedane sõber -mida sina talle soovitaksid?
Mida? Kirjuta oma soovitustest minulegi.

Vanaemal omad muremäed kanda ja rõõmuküngastele minekuks jääb esialgselt jõudu-energiat väheks. Arutage koos, milliseid võimalusi tema sulle ja sina temale pakkuda (teoreetiliselt-praktiliselt) suudad.

Puhkus taastab jõu ja see on üks oluline vundament hingeelu rõõmsamaks muutmisel, s.o.- korralik uni ja piisava kestvusega.

Vanaema noomivast kõneviisist tuleb Õpetuseivad välja noppida, sest ta soovib sulle ju ainult head. Seega - ole rõõmsameelne kui ta sulle Elutarkuse terakesi pakub - mis sellest,et noomivas kõneviisis. Kõne sisu on sulle tähtis, vorm on tema eluraskustest tingitud ja sellest ei tohi sisu kaduma minna.

Raskuste Rõõmsameelne ületamine karastab - ja hakkadki mööda õnnelikumat elurada kulgema!

Kirjuta.
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?