Ärritumine, masendus, söömishäired. Kas peaksin minema arsti juurde? 28.10.11 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!

Minu lugu on väga pikk, üritan selle lühidalt kokku võtta ja loodetavasti ei aja asja väga segaseks.
Väikelapsena nägin pealt, kuidas mu alkohoolikust isa peksis ema. Mu ema viidi haiglasse. Minu ja mu õed leidis mu vanaema nädal aega hiljem korterist üksi, näljas ja maikade väel. Isa oli kõik maha müünud ja jooma läinud. Ema oli üle kuu haiglas ja hiljem nad lahutasid. 2 aastat hiljem tabas meid järgmine löök. Meie ema saadeti komandeeringusse, kust ta enam tagasi ei tulnud. Mina olen pere vanim laps, olin siis viiene ja ainus keda need sündmused painavad. Tean, et käisin psühhiaatri juures ja sain ka mingeid rahusteid, kuid täpsemalt pole mulle sellest räägitud.
Nüüd olen abielus ja lapsevanem, kuid ma ei suuda olla õnnelik. Ma lämmatan oma abikaasat läheduse vajadusega. Ma tahan kõike teha vaid temaga koos. Mul ei ole mitte kedagi teist, kellega suhelda. Olen päevad läbi lapsega kodus. Kui mees töölt tuleb, tahab ta tegeleda ka oma huvidega, kuid siis tunnen ma, nagu ta ei hooliks minust. Ma ärritun tihti, luban ta maha jätta, kuid sisimas tean, et ma ei käitu õigesti. Ma olen kogu aeg masendunud. Mul on ka söömisprobleemid. Ma põhimõtteliselt ei söögi, ainult näksin ja tavaliselt just õhtuti, kui laps on magama pandud. Ma olen kogu aeg väsinud. Ma ei taha mitte midagi teha, välja arvatud kui mehe jaoks. Ma hea meelega teen talle süüa ja küpsetan ja olen nõus tema ja lapsega kas või 4 tundi järjest niisama väljas jalutama. Aga nii kui ta tahab oma asju teha, tunnen ma ennast üksi, masendunult, tunnen et mind pole vaja, nutan palju.
Üleüldse ma näen kõigis inimestes palju halba. Ma kardan palju. Mu peas tiirleb kogu aeg kõikvõimalikke versioone, mis võib juhtuda minu või mu lähedastega. Ma olen kohutavalt paranoiline ja see ei lase mul olla ega magada. Väiksest peale on mul olnud probleem uinumisega. Ma lähen õhtul voodisse ja uinun alles 2-3 tunni pärast, seni aga ründavad mind need mõtted õnnetustest ja kõiksugu halbadest asjadest.

Ma ei tea, kas see kirjeldus on piisav, et mulle diagnoos panna, kuid loodetavasti oskate natukenegi selgust tuua, mida tegema peaksin.

Ette tänades.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

1. Minu Palve-meditatsioon õpetab lõõgastuma, rahunema, loob soodsad tingimused uneks. (Ise teen seda kindlasti õhtul).
2. Süüa ka hommikul ja lõuna ajal, mäludes soovida, et sellest suutäiest saan (tuleb minusse)....Mida peenemaks närin, seda enam tuleb...
3. Mäng Lapsega. Nukudeks on Laps, Ema ja Isa - mängus olete kõik kolm, Kolmainsus.
4. Apteegist rahustavat teed, või soe jook õhtul.
Sellest alustada.
5. Õhtul muinasjuttu vesta (lugeda) lapsele. Ka siis, kui ta veel tekstis isegi hästi aru ei saa. Jääb ju suhtlemine heas tonaalsuses. Unelaul on väga hea - Lapsele ja ka selle kaudu ka endale.
Igast murest saab üle!
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?