Klammerduv perekond 19.04.11 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Mul on probleem. Minu ema on terve elu mulle kõik ette dikteerinud. Kogu aeg mul järel käinud ja sunnib mind elama nii, nagu tema ette kujutab.

Näiteks kõik mu sotsiaalsed teadmised on temalt, kui mul oli koolis probleeme.
Aga kui ma talle ise nõu annan, et ma ei taha, siis ta ei kuula, vaid ainult karjub.
Ta pole kunagi minust hoolinud.

Näiteks, kui lähen jalutama, tuleb tema ka.
Oli mul üks töökoht, hakkas seal käima, et kogu aeg mind käsutada ja minuga tülitseda.
Lähen poodi riideid ostma, tuleb ka ja siis karjub kaubamajas ja ronib isegi riietevahetuskabinetti.
Kui olin noor, siis isegi kontrollis mind vannis olles ja wc-s!!!!

Siis olin noorena tegelikult suht selline teistsugune ja lugesin raamatuid esoteerikast.
Siis hakkas tema ka neid raamatuid lugema.
Siis kohe luges sama ajakirja, mis mina.

Tegin ettepaneku minna suvepäevadele, tuli tema ka kaasa.

Suhtlen sugulastega, siis tema ka siis suhtleb nendega.

Oma sõpradele räägib kõike minu isiklikke asju. Siis need vaatavad mind kõõrdi ja mul on ebamugav.

Kui olin noor, siis saadeti mind maale, et temal oleks hea linnaelu elada- valede meeste ja alkoholiga.

Kui olin noorena halbade sõbradega ja gümnaasiumis ja hiljem kutsekoolis hõivatud, siis mind ei tüüdanud.

Kõige hullem on, et tema on minu nõuandja, aga tegelikult vajan hoopis puhkust temast.

Üldse kardan ma teatud omaealisi ja mul pole üldse mingit oma elu.

Sest ma tean, kuidas ma peaksin elama, aga ma ei suuda leida majanduslikke resurrse ja töökohti, uusi ja ustavaid noori, kellega sõber olla.

Ja siis kui olin lapseeas, oli mul halb seksuaalne väärkohtlemine, siis tema oli ületöötamisest väsinud ja mind ignoreeris.

Ühesõnaga, mul on tunne, et ma ei ole saanud sellist tuge, nagu vaja oma noores eas ja nüüd täiskasvanuna tunnen ennast nagu laps, sest see tema klammerdumine ja valed sotisaalsed eeskujud tekitasid minus tunnet, et pean olema täiskasvanud.

Olin noorena ravil AD ja muid jubedusi süües, aga psühhiaatriad ja psühholoogid vanemaid ei kontrollinud, ütlesid vaid emale, et laps sind ei armasta.

Ma ei ole neid ka eriti usaldanud, sest tunne on, et nad mind aidata ei oska.

Üks ütles mulle, et omaealine suhtleb ainult omaealistega.

Teine käskis mul hakata üksi elama, minna ülikooli ja osta korter ja tööle.

Aga mul üksi pole võimalust.

Isa oli psüühiliselt haige vang ja eluaegne naistemees. Nüüd juba kergelt vaimuhaige psühhopaat. Jättis mu maha, kui olin 3aastane.

Olen üksiklaps. Aga mu elu on justkui ema vang.

Ta on teinud nii, et sotsiaalselt on ta kõikjal ees. Alles siis kui sain 16-18, sain üksi suhelda psühhiaatriga.

Ühesõnaga täielik egoist on ta. Kunagi pole ta elus selle 22 aasta sees mu ees vabandanud.

Koolis käies sain sarnased lapsikud klammerduvad sõbrannad umbes 6 tükki, kelle jälle olen kõik maha jätnud, sest ei suuda taluda seda kontrollimist ja klammerdumist ja terve päeva koos olemist.

Ma lihtsalt vihkan naisi.

Kuna ma olen selline emo-tüüpi inimene, siis tänaval palju tüüdatakse ja sõimatakse.( Noorteka noored, kurjad vanamutid, labased vanamehed ja mustlased)

Sugulastel pole aega, neil suht sitt iseloom ja noh masendav.

Tunnen, et olen sotsiaalselt mandunud.

Ei oska ennast kehtestada mitte kusagil ja saan sageli ilmaasjata sõimata, sest pole viisavalt ebaviisakas ja matslik.

Üldse inimesed, kes mulle korda ei lähe, tegelevad minuga ilma minu loata ja kukuvad elu korraldama ja sunnivad asju, mida ma ei taha.


Kirjasõber ütles, et ma peaksin olema ükskõiksem, aga ma ei oska.


Arvan, et olen liiga nõrk ja õrnahingeline selle kurja ühiskonna jaoks.


Kiri tuli kole, aga ei oska seda parandada.

Koolis sotsiaalselt tõrjutud populaarsete ja rikaste laste poolt. Õpetajad kah absoluuutselt ei salli.

Ühesõnaga, keegi ei salli teistsuguseid.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Ema armastab sind ja kardab kaotada, sellepärast selline liigne kontroll ja "vangistamine". Ema närvilisus on tingitud ka sellest, et Paps jalga lasi ning teid maha jättis - püüa Emast ka aru saada. Vaesuse-rikkuse probleem tänapäeva ühiskonnas on reaalselt olemas. Vaeste osas peaks riigiisandad-emandad end ebamugavalt tundma, häbipuna põsel (vaevalt südames), aga mitte vaesed.
Oma eluraja pead sa ise leidma, valdkonna, mis meeldib ja milles andekas oled - igaühel on selline valdkond olemas, igaühel!
Õpi liigsetest pingetest vabanema (vt. minu Palve-Meditatsioon), et rahulikult-enesekindlalt oma rada leida ja sellel püsida (vt. raamatust "Väljavalitu" Tervisemaja soovitusi).
Võta ilmaelu näitemänguliselt - tekst on selline ja selline on see näitemängutükk siin elus praegu. Ka sellist elu-näitemängu tuleb meisterlikult mängida, MÄNGIDA ja mängurõõmu tunda (nagu näitleja ka nn negatiivse kangelase rollides, kõrvalosades). Hiljem tuleb juba peaosa selles näitemängus. Mängulisus ei tapa, see annab jõudu, energiat, sisemist-välimist rõõmu, loomeindu, elurõõmu.
Oma isikupära tuleb suureks plussiks pöörata, sest sellist inimest Maailmas teist ju ei ole. Kui ennast ise austama hakkame, hindame, endasse usume, siis hakkavad seda ka kaaskondsed tegema.
Veel klammerdumisest - ilmselt ja kindlasti sinus on midagi sellist positiivset-jõulist, mida sinu Ema vajab.
Sul on, mida temale pakkuda. Paku oma elurõõmu, sihikindlust, hingerahu, aga samas ära unusta OMA eluteed, oma elu, oma mängu elu Näitemängus. Läbi selle mängu jõuame Oma Minani, õigele elurajale, millest tõelist rõõmu tunneme ja seda ka teistele pakume.
Sa leiad selle raja!
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?