Antidepressandi mõju 02.02.10 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Olen M39. Võtsin Cipralexi (mitte esimene kord viimase 6 aasta jooksul) paar kuud, siis tekkis tunne, et tahan ikka olla mina ise, mitte mingi poolzombi. Nüüd olen olnud umbes 15 päeva ilma. Eile õhtul (olen aeg-ajalt ilma pereta kodus, päris palju päevi üksi, muidu on pere ikka olemas:)) tundsin täielikku auku. Nutsin üksi, ei suutnud magama jääda, tahtsin asju purustada, mõne asjaga tegingi seda...
Õnneks oli Xanaxit kodus, mul jätkus niipalju mõistust, et võtsin ühe sisse ja rahunesin... Suht nadi värk.
Mul tekkis omal teooria: võttes AD saad parema enesetunde, kuid organism muutub laisaks, st toimib nende rahulolu kemikaalide osas veel nõrgemini kui see eelnev ebapiisav tase, sest on harjunud dopingut - AD- saama? Äkki mul oli eile õhtul see sinusoidi põhi? Ning nüüd organism võtab end kokku ja hakkab uuesti mingil määral siiski (mis on minu isikupära arvestades küll ebapiisav) õnnehormoone tootma?
Ma olen ise mõelnud, mis võiks olla parem, kas võtta iga päev 1/2 10mg-lisest tabletist või loobuda? Ma nimelt leidsin enda jaoks, et 5 mg päevas on minu jaoks minimaalne, mis tagab enam-vähem normaalse enesetunde.

Kas ma peaks nüüd "kõva mees" olema ja edaspidi ilma tabletita läbi saama? Lootma, et organism võtab end kokku? Põhi on möödas? NB! Ma teen füüsilisi harjutusi, ujula, spordisaal jms, nii et seda tavapärast Enneti jama (vabandan!) ei ole vaja ajada. Suitsiidi mõtted ei ole mulle siiski võõrad!

Ma olen ametialaselt pigem edukas, pigem hästi kindlustatud, pigem ülemus kui alam...
Kui kolleegid mu isiku ära arvaksid, nad ilmselt ei usuks.

Mis oleks parem, kas punnitada edasi, teha rohkem füüsilisi (ja ka psüühilisi - mõtlemine, lugemine on mõnus) harjutusi, et organism end ikka ise järjele veaks või siiski Cipralex (või mõni tema sugulane)?
Krt küll, eile õhtul ma kartsin iseennast. Vahepeal tahtsin läbi akna välja hüpata (argpüks nagu ma olen, ei saanud sellega hakkama), õnneks lõppes asi vähemtähtsa asjakese purustamisega. Xanax tõi maapeale tagasi. Mul on ka Cipralexi varusid veel piisavalt, kuid meenus, et Xanax mõjub kiiresti, erinevalt sellest teisest ainest.

Nii et omadega sassis vend olen:(
Aga peamine küsimus on siiski see: kas on tõenäoline, et pärast AD lõpetamist tekib organismil mingil ajal absoluutne miinimumtase nn õnneainete osas ning pärast selle kriitilise seisundi ületamist saab minna ainult paremaks?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Xanax on nö kiirabivahend, AD on olemuse muutmise vahend. Arstirohu ja organismi "laiskuse" vaheline seos on olemas, aga lähenemine (enda muutmine) peab olema süsteemne (õiged noodid õiges järjekorras annavad õige laulu e nö Enneti jama).
Raviprintsiip - ristkülik diagonaaliga ja "uued prillid" e uus hoiak annab selgitust. Algetapil on ravimi tähtsus suur ja harjutuste toime vähene (diagonaaliga tekkinud kolmnurgad muutuvad - ravimi-kolmnurk ajateljel vähenegu ja harjutuste-kolmnurk suureneb). Hiljem väljast saadava "keemia" osa väheneb sest harjutused stimuleerivad organismi omi "keemiavabriuid."
"Uued prillid" on uus hoiak e uued prioriteedid, aga neid saab alles siis korrigeerida kui rohtu peaaegu enam ei võta.
Lihtne on päevast-päeva Xanaxit kasutada ja sõltlaseks muutuda, lihtne on ka kuude kaupa AD võtta. Vajalikud on aga ka harjutused ja "uus hoiak" e see Enneti jama tervikuna, siis saame rohtudest valla ja hea tervise.
AD-st üksi ei piisa, Xanax on kiirabivahend ja kasutada erandjuhtudel.
vt. minu rmt. "Väljavalitu" vastavaid ptk. - loe, mõtle, harjuta.
Arvutisüsteemides olid mingid tõrked, e-info ei jõudnud kohale ja seetõttu ka hilinenud vastus.
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?