Mis võib inimesel viga olla? 18.01.09 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Minul on mure oma isa pärast. Ta saab kohe varsti 50-aastaseks. Olen oma perega arutanud, et me kõik oleme täheldanud, et viimased 10-15 aastat on tema käitumine väga imelik, kui see on just õige sõna. Ta on kogu aeg nagu plahvatusvalmis, tundub nagu pulbitseks temas meeletu viha. Ma ei mäleta millal viimati temaga normaalselt sai rääkida. Ta ei suhtle rääkides vaid karjudes ning kärkides. Ka kõige lihtsamatele küsimustele saame me alati pori näkku. Näiteid võib tuua palju, aga kõige tüüpilisem võiks olla kui ma näiteks küsin "millal sa ahju kütad?" siis saan käratavalt/kärkivalt vastuseks "no küll ma kütan, ega ma jooksma ei pea". Kogu aeg on ta vihane ning ta ei tunnista kunagi et ta valesti käitub. Ma olen proovinud teda ignoreerida kui ta karjub ja reageerida ainult siis kui ta normaalsel toonil räägib. Mitte miski ei aita. Olen tema karjumise peale talle öelnud, et ma ei räägi temaga enne kui ta vabandab oma käitumise ees - me ei rääkinud üksteisega 5 nädalat. Ja ka siis tuli ta vabandama sellepärast, et mu ema teda selleks sundis (ma olin kohe-kohe terveks suveks ära sõitmas). Iseenesest on ta tore inimene, ei ole pahatahtlik. Aga tema käitumine ja suhtlemine mõjub tugevalt teiste pereliikmete psüühikale. Ma olen ise saanud tema röökimise pärast hüsteeriahoo päris mitmel korral. Tunnen kuidas see on täielik pshhoterror.
Ka ei tunne ta üldse ümbritseva vastu huvi, ta ei loe raamatuid, ajalehtedest vaid sport ja surmakuulutused. Kui meie emaga mõnel teemal räägime ja tema aru ei saa, siis ta käitub kui väike laps, solvub ning "jookseb" minema. Alati kui on mõni konflikt, leiab ta, et temale tehakse liiga.
Ahjaa, üks tema käitumise kõige hullemaid hetki oli see, kui ta oma mobiiltelefoni pärast närvi läks - kuna minu mobiilil oli aku tühi, helistasin tema omaga, ei saanud kohe kätte ja hoidsin telefoni enda käes. ta läks nii marru ja nõudis seda tagasi. ma ütlesin et oodaku et ma helistan ära. siis hakkas karjuma ja järjest tungivamalt seda tagasi nõudma. lõpuks kaotas täielikult enesevalitsuse ja käis karjudes ringi, niimoodi karjudes et hääl hakkas ära minema, pilk oli nagu hullul, ma hakkasin täiesti kartma. siis ta rabas mul telefoni käest ära jõuga. kõndis edasi ringi karjudes ja viskas ennast diivanile pikali ja siputas ja vehkis käte-jalgadega. siis kui rahunes läks istus köögis päris mitu tundi laua taga. ja jällegi olin mina süüdlane.
ma olen teda palunud et ta läheks arsti juurde ja räägiks oma probleemidest aga ta ei tee seda. kindlasti mängib rolli tema raske elu-pidevad rahaprobleemid, tööprobleem jne.
milles võib asi olla ning mis me tegema peaksime?

Tänan.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Suur stress (kindlasti mängib rolli tema raske elu-pidevad rahaprobleemid, tööprobleem jne., nagu nimetate) ongi asja olemus. Meie Vabariigi praegune "rõõmuaeg" ja riikliku juhtimise vaegus (riiklik oligofreenia) kajastubki paljude inimeste tundeelus. Raviks vajab arstirohtu (psühhiaater pakub) ja ennetuseks - riigtüüri juurde need, kes ka riiki edendavad, mitte ainult ülemereriigi pankurite heaolu silmas peavad, suurest vaid kapitali omanikke oma valitsemise-seadusandlusega silmas peavad, nende huve kaitsevad.
Rohkem riiki. Riigi-organism ei ole õpikoda, et motivatsiooni saada.
Ka alkoholism tekitab sellist käitumist. Kas on probleeme?
Seega arstiabi vajab nii tema kui ka riiklik tasand.
Rahustavad teed, üksmeel probleemide lahendamisel.
Elus - järelikult elame edasi, tegutseme.
Psühhiaatri jutule.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?