Tunnen, et vajan abi. 07.12.08 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Olen 20-aastane naisterahvas ja Teile paar aastat tagasi kirjutades abi saanud, loodan ka selle korra peale. Üldiselt on raske seekord nii kirjutada ja üldse endale tunnistada, et mul on probleeme, kuid sisetunne ütleb, et seda peab tegema.

1. Mul on üks kummaline hirm. Nimelt pole ma terve elu jooksul mitte kordagi ise tuld süüdanud. Ei suuda lihtsalt, võtan mõne süütevahendi kätte ja käed hakkavad värisema ja nagu mingi sein ei lase mul tuld süüdata. Isegi küünlaid ei saa põlema panna. Olen küll eluaeg saanud hakkama ilma tule süütamiseta, aga nüüd oleks ehk küll aeg sellest hirmust kuidagi võitu saada. Aga kuidas?(ema põhjendab seda mul sellega, et mu bioloogiline isa oli haige ja tahtis mind igat moodi ära kõrvetada ja siis sai ka lahutatud, kui imik olin, et oleks nagu alateadvuses see asi. Nad lahutasid, kui olin 3ne ja pole erilist kontakti peale seda isaga olnud.)

2. Õpin raha eest ülikoolis, käin autokoolis(seal kukun kogu aeg eksamitel läbi, mingi suur närv lööb sisse ja autoroolis hakkavad pisarad ka voolama) ja sügise algusest saadik töötu. Pean kuidagi perekonda aitama ja rahaliselt toetama, aga mul pole see võimalik. Tunnen, nagu oleksin parasiit oma vanemate kodus elades, sest olen juba küllalt vana ja tegelikult on töökogemust küllaga juba olnud ja kõik on harjunud, et ise tulen rahaliselt toime, aga enam ei tule. Muretsen seega kogu aeg raha pärast. Koduste peale turtsun kogu aeg ja nävitsen tühistel põhjustel. Armastuses mul ka ei vea, kõigiga saab ainult haiget. Olen ühe korra tundnud ennast täiesti õnne tipus(seda olles ühe inimese käte vahel, kellest nüüd lõplikult ilma jäin) ja nüüd toimub nagu täielik langus. Kõik läheb nii hinge ja selline tunne on, et enam pole mõtet edasi elada. Enam ei tuleks justkui iial nii õnnelikku hetke mu elus. Suvel töötasin välismaal ja tutvusin siis noormehega, kelle pärast ma üldse ainult pingutasin. nüüd siis temast ilma ja ei näe mittemillelgi mõtet. Ma ei oska isegi seletada, kui raske tegelikult on hinges. See kogu maailma majanduslangus ja kõik tekitab tunde, et pole üldse mõtet enam kuhugi püüelda. Loen igasuguseid raamatuid, et ennast peab armastama ja hoidma ja kuidas seda teha, aga millegipärast pole sellest üldse abi. Tunnen, et kõik on nii mõttetu. Vahepeal mõtlen isegi, et aitab. Sõidaks lihtsalt vastu puud ja kõik. Kõigest on nii ükskõik, aga samas õpin eriala, millega seoses tahaksin tulevikus ühiskonnale midagi head teha. See oli justkui minu elumõte mingi aeg. Siis vaatan peeglisse ja tuleb naer peale, et mina olen ju nii nõrk ja ei suuda midagi. Tean, et pean endaga korda saama, siis saab alles teisi aidata. Ennast ei oska ma kuidagi aidata. Pole mingit tahtejõudu. Otsin muudkui küll tööd ja üritan teha sporti, aga ei mingeid tulemusi. Viimane kord, kui trenni tegin, tegin sellega rohkem kahju- jõusaalis rikkusin selja ära. Üksi jalutamas käia ka ei tohi, sest siis mõtlen jälle üle oma asjadest ja jõuan pisaratega koju tagasi. Sõpru on, kellele sellest rääkida, aga nemad ka ei oska mind aidata enam. Ütlevad, et lootusetu juhtum. Öösiti ma magada ei saa, ei ole und ja mõtlen kogu aeg enda olukorra peale. 6tundi und ööpäevas on ju suhteliselt vähe. Puhkust ma ka ei vaja, sest nii kui puhkan, siis mõtlen jälle üle ja nutan. Koolis on keskendumisraskused. Ei suuda eksamiteks õppida, sest ei püsi mõtetega asja juures.

Mida ette võtta, et ennast kuidagi aidata?

Tervitades,
M.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

1. Mul on üks kummaline hirm.
Sundhirmudest (foobiatest) saab lahti: a) arstirohi, b) ideomotoorsed (kujutluses tule süütamised) harjutused.
2. Käin autokoolis(seal kukun kogu aeg eksamitel läbi, mingi suur närv lööb sisse ja autoroolis hakkavad pisarad ka voolama).
- Bussis-trammis sõites kujutleda, et mina ise juhin sõidukit, jälgida liiklusmärke ning mõttes teha siis õiget liiklust. Ka reaalne harjutamine. Need mõlemad tekitavad meist meistri.
3. sügise algusest saadik töötu. Pean kuidagi perekonda aitama ja rahaliselt toetama, aga mul pole see võimalik.
- töö ja töökoha probleemid on suuresti riiklikud-sotsiaalsed. Olla aktiivne töökoha otsingul ja veelgi tähtsam - valimistel valida õiget erakonda, erakonda milline ka tavainimest märkab ja ei unusta.
4. Öösiti ma magada ei saa, ei ole und ja mõtlen kogu aeg enda olukorra peale. 6tundi und ööpäevas on ju suhteliselt vähe.
- Natukene (vajadusel) unerohtu-rahustavat teed, minu harjutus. Eesmärgid-tegevused samm-sammult planeerida ja siis need ellu viia.
Armastada-hoida koduseid ja siis tuleb (kes otsib see ka leiab) Armastus väljaspoolt kodu, et uut kodu luua.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?