Palun ABI. 06.03.08 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere.Olen 19. aastane neiu ja minu mure allikaks on minu isa.Räägin siis päris algusest, aga ma palun Teid, kui Te ise ei oska aidata,siis vähemalt andke nõu kelle poole pöörduda.Minu isal oli juba noorena joomis probleemid,aga mu ema lootis et küll ta muutub. Sündisime meie(mina ja mu vennad), ema-isa olid abiellunud,kuid ikka polnud asi muutunud.Isa joomine süvenes ja süvenes.Mina mäletan oma elust,et mu isa on alati alkohoolik olnud,nii neid ju nimetatakse..Mäletan,et algul oli mu isa selline,ta jõi sõpradega meil kodus,ta võis olla ka vägivaldne ja kui ta jõi polnud muul tähtsust.Ta võis juua mitu päeva järjest..tegi kõike et uus pudel saada..jne.Hiljem muutus asi järjest tõsisemaks,mäletan et üheltmaalt hakkas ta päris üksi jooma kodus oma toas,ainult viina ja väga palju viina,ükskõik kui täis ta oli või kui palju meie nutsime või põlvitasime tema ees,ta astus meist üle et viina saada.Teda ei huvitanud!Ta võis juua juba nädalaid järjest vahet pidamata.Kukkus-tõusis püsti ja lasi edasi.Tööl on minu isa käinud terve oma elu merel meremehena.Tööl ta pidi olema pikemat aega,tavaliselt pool aastat ja ta suutis olla tööl kaine.Ta tegi usinalt tööd ja ei hakanud merel jooma ja kui ta sai ühe jalaga maa peale ning pool aastat sai kodus olla,terve selle aja püheendas ta alkoholile põhimõtteliselt. Muidugi sai ta ka kaineks joomaperioodide vahepeal.Ega ta ka kainena polnud ka päris normaalne inimene.Kainena ta ei suutnud olla ühe koha peal,närviline oli tema hoiak ja ta ei ole armastanud kunagi eriti rääkida oma probleemidest ja muredest,tegi koguaeg süüa ja väga hästi tegi;( kuid ta pidi vahetpidamata midagi tegema,ja kui tekkis vahepeal paus et polnud suurt midagi enam teha,siis hakkas ta jälle omaette viina jooma.Nii,selline olukord oli algul...mitmeid aastaid järjest.Järsku juhtus midagi töö juures,et keegi hakkas seal jooma ja isa ei suutnud ka ennast tagasi hoida ning hakkas merel jooma,ta ei suutnud sellele lõppu teha ja talle teatati et teda saadetakse koju.Isa aga ei suutnud sellega leppida ning talle lõid pähe enesetapu mõtted,et siis mu isa üritas nii üles puua ennast kui ka veene läbi lõigata,aga kuna suudeti talle õigeaegselt peale sattuda,siis see ei õnnestunud tal õnneks;( See uudis oli meile muidugi suur shokk,olgugi mis oli,aga mina,minu ema ja vennad oleme väga suurte südametega ja me tõesti armastame teda vaatamata kõigele.Ok.Järgmiseks saadeti isa merelt koju koos turvadega kes hoidsid tal silma peal,et ta endale midagi teha ei üritaks ja siis läksime vastu talle ja otseteed läksime Whismari haiglasse jutule. Seal ma ei mäleta mida täpselt räägiti aga kasu ei olnud midagi seal käimisest.Elu läks siis edasi enam-vähem samat rada pidi isa puhul...jõi edasi ja alati oli meil hirm,et ta üritab endal enesetappu teha..Aga kui ta jõi siis hakkasi ilmnema sellised nähud nagu jalgade alt ära minemine,meeleteadvuse kadumine,ükskord kukkus ta päris pikali ja tal tekkisid krambid ning vahtu hakkas suust välja tulema,ma olin pisike tüdruk tol ajal ja nutsin isa kõrval hoides tal käest kinni ja palusin,et ära ainult sure,ma vajan sind isa!;( kutsusime kiirabi ja sealt toimetati teda psühiaatria osakonda kuhu ta jäi umbes nädalas sisse ning kui ta oli normis siis lasti välja,sellest ajast peale tekkis meil selline rutiin, et kui isa oli kaine,oli närviline,hakkas jooma ja kui tal hakkasid mingid nähud ilmnema,kutsusime takso järgi ning viisime psühiaatria osakonda kus lasti teda jälle kuskil nädala pärast välja jne....Selline jama võis kesta päris mitu aastat,täpselt enam ei mäleta.Seal psühiaatria osakonnas ei tehtud muud,kui hoiti teda nii kaua sees,kui sai kaineks ja lasti välja. selline põhimõte oli seal.ja mis mind väga häiris ja häirib on see et peale alkoholismile sai ta uue sõltuvuse just sealt psühiaatria haiglast,talle kirjutati mingeid eriti kangeid unetablette välja ,mida kodus tarbida.need olid hullud tabletid.ükskord vajasin ise unetabletti või mingit rahustit.isa pakkus mulle seda ,aga ta andis mulle vaid veerand sellest tabletist ja ma tahtsin öösel tualetti minna,aga ma pidin roomama sinna,kuna ma ei tundnud jalgu.Noo jah ,mida arvata siit saabki.Kuna mu isal olid unehäired koguaeg,siis tarbis ta ka viinaga koos neid tablette.Ja ma usun et Te mõistate kuidas sellised asjad koos mõjuvad....Asi läkski palju hullemaks.Tööle ta ei saanud enam kusagile,kõik ponnistused luhtusid,lohutust leidis alati viinast.Nüüd siis umbes 4 aastat tagasi võtsime otsuse vastu et ei vii teda enam psühiaatria haiglasse,kuna tänu sellele me mitte ei saanud abi isale vaid isa sai uue sõltuvuse endale külge unetablettide-rahustite all.Umbes 2 ja pool aastat tagasi oli väga õnnetu periood meie peres.Kodus tänu joomisele ja tablettidele oli isa päris hullult kukkunud,tänu millele avastati sal peas ajuverejooks ja teda viidi tallinna operatsioonile.Korraks ta sattus ka koomasse,aga mu isa tuli sellest välja,ta jäi ellu,mis oligi kõige tähtsam.Peale operatsiooni sai isa sügava puude kirja,kuna tal on nüüd ajutegevus häiritud mingil moel,ta on palju uimasem kui varem ja muidugi liikumine-jalad ei tööta hästi.Samal ajal juhtus mu vanemal vennal Soomes(kus ta oli tööl) joomise käigus õnnetus ja ta viidi selja operatsioonile.Ka minu vanem vend sai kirja sügava puude(oli ta siis umbes 20 aastane) liikumine sama enam vähem nagu isal,aga ajutegevus ja muu on korras.Sellest ajast peale oli võim midagi teha nagu rohkem meie käes. isa pidi lihtsalt asjadega leppima.Alkoholi järgi ei olnud ta ise enam suuteline minna ja ta ei maininudki seda enam.Suutsime paar kuud kohaneda olukorraga ja nautsime seda et ta enam ei joo.Me ei rääkinud isegi perega enam alkoholi teemast kuna hirm oli sellest rääkida.2 aastat oli elu siis selline nüüd et mina,mu ema ja vend pühendasime oma jõu ja energia isale ja vennale,peale meie oma toimetusi, tihedalt tegelesime sellega et raviasutusse neid panna ja nii edasi..Nüüd siis jõulude aegu mis alles oli juhtus jälle midagi-isa jäi üksinda koju nii umbes 2-ks tunniks (sellel ajal ta sai juba karkudega kõndida) ja ta kasutas seda aega,et käia kodu lähedal poes ning varuda endale kolm pudelit alkoholi.Koju jõudes leidsime emaga isa voodist enda toast maani täis ja hullu jutuga...ta lubas end ära tappa.ähvardas lausa.ta ütles et tal on eluisu otsas...Nüüd siis vahepeal ta kukkus ja ta murdis mingi luu ära,et teda pidi jälle tallina opereerima viima. sai endale tehispuusaliigese.nüüd siis on ta siin meil kodus 24 tundi ööpäevas valve all.Teda ju ei saa isegi hetkeks üksi jätte. Ta võib kas poodi minna või endale otsa teha ja seda me ei taha.Meil surid eelmise aasta sees 2 vanaisa kah ära.liiga palju kurbust koguaeg,et jõud hakkab otsa saama:(.Hetkel on vanem vend kellel raske puue nüüd maal vanaema juures.Mina ja mu ema oleme kahekesi kodused ja teine vend(21) on sõjaväes.See olukord on lihtsalt nii hängistav.Me ei saa keegi siin oma elu elama hakata kuna me peame ööpäeva ringselt isa eest hoolitsema ja teda valvama kah .See ei ole normaalne ju.Mu ema tahab hakata ka oma elu elama, Te võite ise arvata,et ta ei sooviks enam isaga koos olla,mu ema väärib ka täisväärtuslikku elu peale seda kõike,ta on küll lahutatud nüüdseks isast aga me oleme siiski aheldatud isa külge.Mina lõpetasin eelmine suvi pärnu kutsekooli müüja erialaga ja nüüd sellest ajast saati olen olnud kodune isa pärast.Me oleme emaga justkui aheldatud siia.Kas on inimest olemas kes saab tulla appi sellises olukorras või kas on olemas koht kuhu toimetada inimene kellel on ka alkoholi probleem kõigele lisaks.See peab olema selline koht kus ta ei saaks alkoholi kätte,kus ta ei saaks endale midagi halba teha ja kus tema vajaduste eest hoolitsetakse.Aga kas siin Eestis on selline koht olemas.Kui on siis me oleme teadlikud et odav see pole aga raha taha ei saa see asi toppama jääda,küll me saame hakkama rahaliselt,kuigi hetkel ei käi mitte keegi meie perekonnas tööl,sest ei ole lihtsalt võimalik ju!Ma palun kogu hingest abi,sest mul on juba hirm ka enda pärast!Mul on jäänud järgi vaid paar sõpra,ma olen eraldatud täielikult maailmast.Minu elu koosneb kodust ja isast ja see on ka kõik. Ma kardan kõike ja kõiki,mul on tekkinud väga madal enesehinnang ja ma tunnen juba et ma ei tule enam oma tunnetega toime..on ka enesetapu mõtteid olnud aga teha pole üritanud ja plaanis ka ei ole!!Lihtsalt mõttemaailm on väga tume mul.Ma ei suuda enam seda taluda. ma tahan elada,aga kui see jätkub veel kaua..mul saab jõud otsa:( Hea inimene,kui Te vähegi oskate.Palun aidake meid!!Oleme valmis kõigeks,kui vaid see olukord laheneks.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Elukohajärgne (linna/maakonna) sotsiaaltöötajaga tuleb kontakt võtta ja organiseerida hooldekodusse suunamine. Puudega inimeste jaoks ja nende aitamiseks need sotsiaaltöötajad ongi. Pärnus on ka hooldusravi haigla juures ja sinna saab perearst suunata. Ja sealt saab haigla sotsiaaltöötaja seda hooldekodu asja organiseerida. See asjaajamine on parasjagu bürokraatlik, aga sellest ei tohi heituda.
Kannatlikkust ja tegutsemist!
Sulle kõike head soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?