Pidev vastikustunne 31.01.08 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere !
Olen 24 - aastane ja elan juba viiendat aastat koos oma parima sõbrannaga . Me töötame samas kohas ja kuna oleme sõbrannad olnud juba lapsepõlvest saati , leidsime , et koos elamine on meile igati sobilik . Peatset plaani abielluda ja peret soetada ei ole kummalgi . Teeme alati kõike koos kuid viimaste kuude jooksul oleme eriti lähedasteks saanud . Meil pole kunagi olnud probleemi üksteise mõistmisega , suhtlesime vabalt teiste inimestega ja nii mõnelgi korral oleme astunud suhtesse vastassugupoole esindajaga . Viimane suhe , mis algas umbes pool aastat tagasi ja lõppes kaks kuud pärast selle algust on nüüdseks juba " unustatud " . Sel perioodil ei olnud me enam nii palju koos kui varem - nägime vaid paar tundi päevas . Nüüdseks oleme juba 4 kuud ainult kahekesi olnud . Kaks kuud tagasi märkasin kuidas mu suhtumine oma sõbrannasse on oluliselt muutunud . Mõtted temast tegemas normaalsetele inimestele omaseid asju nagu näiteks suhtlemine teiste inimestega , suhtes olemine ja igasugused seksuaalelu puudutavad küsimused hakkasid tekkima suurt vastikustunnet . Iga kord , kui mulle meenus , et ta on seksuaalvahekorras olnud või masturbeerinud tekkis sisse suur tülgastus ja meeleheide , paanikahoog . Oleme mõlemad teinud asju , mida kahetseme , kuid tülgastust minus tekitavad vaid tema teod . mida aeg edasi , seda hullemaks asi läks . Nüüdseks tekitavad vastikustunnet ka juba väga tavalised asjad , mis maailmas iga päev tuhandeid kordi juhtuvad . Ma ei suuda enam mõelda , et inimesed seksivad , et neil on päevad , et naised sünnitavad lapsi ja et nad ennast iga päev rahuldavad . Nii kui mõte kuidagi kasvõi kaudselt üht eelmainitud teemadele läheb läheb seest õõnsaks , nutt tuleb peale ja sees on selline rõvedustunne , et võiksin otsemaid oksele minna . Varem ei olnud mul seksiteemadega mingisugust probleemi - tegin ise ja lasin teistel teha . Nüüd aga ei suuda ma sellest mõeldagi . Selline tunne , nagu ma oleksin mingisuguse suure trauma saanud , et ma niimoodi käitun . Kirjutan Teile , sest sellised rõvedushood käivad päevas peal juba kümneid kordi ja lähevad aina hullemaks . Rikun iga päev korduvalt ära nii enda kui sõbranna tuju . Miks ma ei suuda taluda seda , kui mu sõbranna normaalset elu elab ? Miks ma mõtlen positiivse mineviku nii negatiivseks ja tunnen , et eelnev elu on olnud katastroof ? Ja seda mitte minu vaid tema oma . Nagu elaksin tema elu , kahetseksin tema tegusid . Loodan , et oskate mind probleemi lahendamisel kuidagi aidata , sest asi on muutunud täiesti väljakannatamatuks .

Aitäh ,
Margit Tallinnast .

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Noor Naine otsib meest. Kes otsib, see ka leiab. Praegune olukord on n.ö. kaitsemehhanism. Temal on suhted, Teil ei.
Lööge elamine eraldi, elage oma Isiklikku elu - sõbrannasuhted jäävad ikkagi.
Suhelge Meestega, suhtlemine ei pruugi ja ei pea lähiaegadel sugugi lähisuhe olema. Ja kõik saab jällegi korda.
Õiged ja head tunded tulevad tagasi, tulevad kindlasti.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?