paanikahäire ja depressioon 08.01.08 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere, doktor
nimetatud häda on mind vahelduva eduga vaevanud pea 25a. Algas sünnitusjärgse depressioonina, mis ei tahtnud kuidagi taanduda, jäingi depressiivseks. Kaotasin une (olen nüüd juba kolm aaastat kasutanud medikamentide abi uinumiseks ja ka antidepressante), mille tagajärg on lõpuks depressioon. Osalt on põhjuseks, et abiellusin n.ö. vale mehega - see selgus peale lapse sündi. Olin rõõmsalt leppinud abikaasa omapärase olemisega, aga peale sünnitust hakkasid kõik pretensioonid, mida olin tagasi hoidnud (leppisin mehe olemusega, sest ideaalseid inimesi ju pole) minust välja tulema - see algne leppimine, tuleb välja, polnudki vabatahtlik, nagu olin arvanud. 7a hiljem järgnes lahutus, läksime lapsega minu vanemate juurde tagasi. Nüüd on vanemad surnud, laps terve ja tubli, kõrged koolid lõpetatud ja puha. Mina abiellusin hiljuti uuesti ja seekord õnnelikult. Aga - häda ei taandunud. Suure elumuutusega seoses lõi paaniline hirm (eriti hommikuti, õhtuks läheb paremaks) uuesti välja. Abikaasale ma sellest ei räägi rohkem kui hädapärast vaja, inimesed ei salli sel teemal vestlusi, olen täheldanud. Vaatan inimesi, kes ei muretse homse pärast, lihtsalt elavad. Mina muudkui paanitsen, ilma seda ise kuidagi tahtmata. Nüüd ootan vaikselt surma, sest olen väga tüdinud. Ei häbene tunnistada, et suures hädas pöördusin kiriku poole ja ilmselt olen alles just jumalateenistuste hea mõju tõttu. Aga see mõju lahtub ja jama algab otsast peale, kuni järgmise kirikuni. Palvetan südamest, aitab natuke. Küllalt kirju päevakava tõttu Teie harjutusi teen ka, aga peaksin olema regulaarsem. Tekib küsimus, kaua ma niimoodi vastu pean. Olen leppinud mõttega päästvast surmast, enda külge kätt loodetavasti siiski ei pane, seda tuleb küll vältida. Suurimas vaevas võib ju kasvõi roomates ema Teresa õdede värava taha jõuda. Eks siis näe, mis edasi saab...See häda on kohutavalt laialt levinud, tundub. Mis meist, paanikutest, saab, kui enam üldse ei jaksa? Kuhu minna, mida teha endaga? Tahakski elama kloostrisse, kus on inimesed ümberringi, kaks jumalateenistust päevas, töö kätte antakse ja pole muret homse päeva pärast... Kui asi on nii kaua kestnud ja nii tugev, kas tõesti oleks lootust kui mitte terveneda, siis vähemalt leevendust saada? 25a on pikk aeg, rööpad kõvasti sisse tallatud. Olen lugenud, et ühele depr. küüsis vaevlejale tehti edukalt elektrishokk-ravi. Kas see sobiks mulle ka? Kolisime elama minu maakoju, et see aastaringselt elamiskõlblikuks muuta. Selleks peaks linnakorteri ära müüma, aga seda ma kardan kohutavalt. Praegu ei saagi müüa, sest poolmuidu teda ka ära anda ei taha. Aga maakodu seob nii, et sealt enam ära ei saa... Kas see nii väga vajalikki on, oleme mõlemad 50-60a vahel vanuselt.
Kas tõesti saan oma mõtlemist veel nii muuta, et hirm ära läheks ja jääks? Ametilt olen kodus töötav projekteerija, linnas käin paar korda nädalas.
Psühhoterapeut on tasemel tohter, püüdis mulle õpetada kognitiiv-käitumuslikku teraapiat: mul läheb iga päevaga ikka paremini ja paremini.
Aga elu ei ole niisugune, torust tuleb nii head kui halba, mõlemaga tuleb toime tulla ja halba ei saa kuidagi heaks nimetada. Nii et mõni päev või pikemalt võib minna päris sandisti.
Kust see jama küll tuleb? Tundub, et osalt on depr.-s süüdi rahulolematus olemasoleva olukorraga. Midagi on veel, millele see rahulolematus kanda kinnitada saab. Mul algas asi unetusest - see on ka rahulolematuse tagajärg. Oled päev läbi teinud ebahuvitavat asja, rahuldust pole, oodatav päev toob jälle sama...
Pikk ja segane lugu sai. Kas on rohtu, mis avitab?
V., 57a naine

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Vastuvõtule, aitan!
Tervitades,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?