Pahukis kõigega 06.08.07 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!
Olen pikamat aega võidelnud endaga. Alguse teeks eelmise aasta lõpust, olen 20 ja saime kaalutluse peale planeeritud lapse aasta lõpus 2006, elu tähtsaim otsus, mis teeb väga õnnelikuks. Meie suhe kaasaga oli täiuslik meile mõlemale ja lapse sünd täiendas seda veelgi. Rasedaks jäädes lõpetasin gümnaasiumi ja astusin kohe ülikooli, küll kaugõppesse aga minu jaoks oli ja on see tähtis. Kartsin, et kui poleks kohe ülikooli läinud, ei oleksi sinna läinud ja see oli mu suur unistus, mitte isegi seda vaid asjade loomulik käik tänapäeval. Mees on minust 7 aastat vanem. Ühel hetkel hakkas kõik koost vajuma, mina panin oma energia ja armastuse lapse peale nagu mu meeski, mis tundus meile normaalne, kuigi teadsime, et suurt rõhku peame ka meie suhetele panema. Tülid hakkasid tulema tühjast tähjast, domineerivam olin mina, kuna mees lihtsalt surub alla kõik ja mina just kui kasutasin seda alateadvuses ära. Ta arvas, et mul on sünnitusjärgne depressioon, ma ei tunnistanud seda, sest laps polnud mulle probleem, ma ei kartnud, ega vihanud oma last. Emaks olemine oli mulle loomulik. Mina ise muutusin järjest pessimistlikumaks, aga laps võttis oma aja ja see oli väsitav, õhtul kui mees koju tuli, oli väsinud ja soovisin pigem puhata kui temaga olla. Mida laps vanemaks, seda hullemaks, kuigi on teada, et vanemad peavad endale ka aega võtma, hakkasin meest juba tasapisi eirama, mitte nimelt, vaid nii oli. Meie seksuaalelu vajus soiku, pigem tegin seda mina, tema küll üritas aga mina palusin pigem kallistusi ja hellust niisama, ilma igasuguse tagamõtteta. Hakkasid esinema mul paanikahood, lihtsalt hakkasin nutma, ma otsisin vastust, miks ma nutan, aga ei teadnud, seda ütlesin ka mehele, kes mind ei uskunud. Tahsin arsti juurde minna, aga siis arvasin, et kas tõesti ei suuda ma ise hakkama saada. Sellegi poolest armastan oma meest tohutult, igatsen sellest hetkest teda kui ta tööle läheb. Tülide aegu, mis algavad mul nutuga, oli tema alati minu jaoks süüdi ja lausun sõnu, mille tagajärgedele ei mõtle, krõbedaid sõnu tema pihta, kui ta seda tegelikult pole. Lahenduseks leidis ta, et ma peaks oma sõpradega rohkem suhtlema, mida ma ka tegin, küll telefoni ja interneti teel pigem, sest lapsega ei tahtnud mööda linna tuuseldada. Paljude tülide aegu tahan ära minna ja olengi läinud, ma pole kellegi tiiva alla jooksnud, vaid lihtsalt kohta kus saan olla üksi. Hakkasin kirjutama päevikut, mis mind aitas, ma suutsin analüüsida ennast ja rahunesin tunduvalt peale probleemi lahkamist enda jaoks ja oleme saanud ka omavahel probleemid selgeks räägitud. Ma vajan seksuaalelu asemele momendil romatikat ja toredat olemist, lähedase soojust, mitte enamat. Aga ta pole selline ja inimest muutma ei saa hakata vastutahtmist, nii siis unistangi, et äkki tuleb ta täna töölt koju ja teeb miskit enneolematult ilusat. Seda pole, sest tema elab reaalsuses, kahe jalaga maa peal, mida tegin minagi, aga see üksluisus lihtsalt paneb unistama ja õhulosse ehitama. Paar päeva tagasi ta võttis mu päeviku ja rebis selle tükkideks, mis tegi mulle väga haiget, kõik mu tunded oli sinna kirja pandud. Ta sõimas mind väga jubedate sõnadega, heidad mu ülikooli ette, et mul selline siht on võetud. Olen öelnud, et müüaks ma ei taha saada, et tahan kõrgharidust. Aga ta laidab seda väga maha ja tunnen, et enne kui kool hakkab peaksin ruttu paberid välja võtma, et see probleeme enam ei tekitaks. Ise mõtlen, et äkki asi selles, et temagi tahtsis ülikooli minna, aga nende perel polnud see võimalik, niisamuti saan sellepärast, et minu vanemad on mulle kõik andnud. Äkki ta arvabki, et peab mu isa sarnane olema, kes võimaldab kõike, aga ma ei taha seda. Ärritun kergelt kui ta mind õpetab ja kui palun, et pole vaja, küll ma ise teen ja saan ja õpin vigadest, teda ajab see marru. Ma olen veel noor ja oleks tänulik kui avastaks asju läbi oma vigade. Ta piirab isegi mu riietumist, et ükski ema ei käi nõnda riides. See, et nii ütleb teeb väga haiget, ma pole kunagi öelnud, et ta on halb isa, sest kannab vanu potaseid vms. Meie rääkimistest enam abi pole, sest ta ei lase seda kunagi mul lõpuni rääkida, vaid hakkab vahele rääkima ja unustab mis mina ütlesin, oma murede rääkimisest olen loobunud, sest iga järgmine tüli hõõrub seda lausa mõnitades nina alla. Tean, et peres on suur probleem ja arvatavasti pean arsti juurde minema, kas pean minema üksi või mõlemad koos ja mis on lahti selle endise ideaalse suhtega?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Tulge (koos või eraldi) vastuvõtule! Leiame lahendeid.
Esialgsed mõtted.
1. Töö- ja puhkus trasakaalu. Puhkus taastab jõu, ka hingelise. Lapse vaatamist ka Mehe poolt, Lapse Vana-vanemate poolt.
2. Kõrgkooli mõte, õppimise mõte - väga õige!
3. Päevik: analüüsi asemel rohkem Pihtimist, analüüs "koorub" sellest isegi välja.
4. Suhete korrastamisel kasutada minu "kahe ketta mudelit." Kui kaks ketast teineteist katavad, siis tekib kolm osa: ühisosa, mis teid mõlemaid ühendab ja äärtel osad, mis on isikupärased, aga ühisosasse ei tohiks puutuda. Klassikaline viga - "torgitakse" seda individualset, tahetakse kaaslase individuaalsus "katta oma kettaga."
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?