suur aitäh vastuse eest. 05.07.06 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Mina olen see 35 aastane naine, kes teile kirjutas. Meeldetuletuseks, et soovisin rasestuda ja rivotriliga lõpparve teha. Soovitasite rahusti järk-järgulist lõpetamist ja harjutusi. Probleem aga selline, et kui kirjutasin, olin juba rase, ise loomulikult veel teadmata, sest test oli negatiivne. Järgmine test(kui päevad olid juba pikalt üle läinud) oli aga positiivne. Jätsin päevapealt rivotrili võtmise, sest see oli minu psühhiaatri soovitus. (0,5 oli see annus). Vastu pidasin 4 päeva siis läks olemine täiesti võimatuks. Võtsin 0,25 mg. Nii jälle kuni kaheksanda päevani. Edasi pole ma neid päevi lugenud, aga kui tulevad hirmsad tundmused siis olen võtnud, vahest isegi veel vähem kui 0,25. See tunne on tõesti jube ja kui sellist tunnet kogenud pole, on võimatu seda mõista. See pole mingi iiveldus(mis on nagunii lisaks), ega peavalu. See on selline tunne, et veri on peas kinni jäänud, on külm ja mõelda on raske, silmade ees virvendab ja pikali ka olla ei saa, sest närvilisus on ja suur masendus.Veel on keskendumisraskused ja mälulüngad. Käisin günekoloogi juures ja nad kinnitasid, et see on nii väike doos, et ei tee midagi. Küsisid aga ikkagi, et kas ilma ikka ei saa. Ütlesin, et ehk saan, sest parajasti oli "hea päev." Ma ei oska kohe kuidas edasi toimida. Kas mul üldse parem hakkab kui ma niimoodi 4 päeva tagant ikka võtan killukese. Viimane kord vist vedasin 5 päeva välja. Mul on mees ja 2 last ma ei saa lolilks minna, ega enesetappu sooritada. Kui mul on praegu 7 nädalat ja ma ikka aegajalt võtan 0,25 mg, kas ma peaksin siis raseduse ära katkestama? Selge on see, et ma ei saa lubada, et jah ma järgmine kord ei võta. Kas see minu moodi rohu võtmine on ka ikka tee rohust loobumise poole? Harjutusi kahjuks teha ei saa, kui vaevalt jalul püsin ja silme ees virvendab. Viibin küll päev otsa värskes õhus lapsega ja käin ujumas, aga üldiselt on suur nõrkus ja süda puperdab. Palun ärge kirjutage midagi ebamäärast, olete minu viimane õlekõrs. Tahaks väga sünnitada, aga riskida ei taha.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Olete teel loobumise poole! Mõelge positiivselt Lapse peale - kes temast tuleb jne. Selle nimel kehaliselt aktiivne ning vaimselt rahulik eluviis - tervislik eluviis. Ja kui see "rivo-poiss" ikkagi kimbutab, siis - nii harva kui võimalik. Valik on ju Teie. Eneseusk kuulub eneseväärikuse juurde ning see täiendab Teie hingetäiust. Ja selliselt täiendatud hingeeluga olete õnnelikum või siis isegi õnnelik. Uskuge endasse - s u u d a t e !
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?