Milline teraapia võiks mind aidata? 01.10.05 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere,
tunnen juba ammu, et mul oleks professionaalset abi tarvis, aga ma ei tea, kuhu pöörduda ja mis täpsemalt mind aitaks. Olen 21aastane noor inimene, käin ülikoolis, käin tööl, väliselt tundub minuga kõik hästi olevat ning seda kõik mind ümbritsevad inimesed ka arvavad. Tegelikult on aga sisemuses kõik nii katki, sassis ja pea peal, et mul hakkab õudne, kui teadvustan, milliseks mina ja mu elu on muutunud. Püüan otsast alata ja mingi väikese ülevaate anda.
Keskkooli ajal olin suurte püüdlustega maksimalist, tahtsin kõike teha hästi, tahtsin targaks ja intelligentseks saada. Mul oli palju hobisid ja huvisid. Rabasin ja rabelesin vist isegi rohkem, kui tegelikult kanda oleks jõudnud. Midagi otseslt ei olnud halvasti, mul oli kena kodu ja head inimesed ümber. Hinges aga olin üksi-üksi ja.. ma ei teagi, ei ole välja suutnud mõelda, mis see täpselt oli, mis hinges painas, kuid pidevalt tundus elamine võimaltult valus. Olin hästi emotsionaalne laps, psüühiliselt küllalt ebastabiilne ja ebakindel, kõike elasin tohutult läbi ja endasse. Lugesin aga palju, vaimustusin kõigest, mul olid suured unistused, ideed ja ideaalid. Keskkooli aegseid päevikuid lugedes on seal aga läbivaks teemaks see, kuidas ma enam ei jõua kõike taluda, kuid midagi pole parata, kuhugi pole põgeneda ja tuleb edasi minna. Kuni ma enam ei jõudnud. Tekkisid ärevushäired, igas pingelisemas olukorras hakkas kõrvus kumisema, hingata oli raske ja sees kees õudus ja paanika, süvenes depressioon. Lisaks sellele on mul pea kogu mäletatava elu jooskul olnud sotsiaalfoobia. Keskkooli lõpus käisin mõnda aega psühhiaatri juures, sõin ärevushäirete ja depressiooni vastu AD-e ja selleks ajaks see ka aitas. Nüüd olen aga teises äärmuses. Olen kasvatanud endale kaitsemehhanismi: kuna iga asi, mis mind emotsinaalselt puudutas, veidigi tugevamaid tundeid tekitas, põhjustas ärevust ja painet, kasvatasin ennast kõigele ükskõikseks jääma. Ise ei saanud arugi, mis muutub, tundus, et ärevust on vähem ja saan endaga paremini hakkama, tegelikult aga lülitasin end kõigest ümbritsevast aina enam välja. Nüüd olen selles saavutanud omalaadse "täiuse": ükskõik, kui väga tahaks, ei suuda ma mitte midagi tunda. Elan täielikult nagu klaasi taga, mitte millestki ei suuda vaimustuda, kurbust või rõõmu tunda. Mõistus ütleb, et muusika või raamat on hea, hinges aga ei liigu mitte miski. Ei suuda teha midagi, mis pingutust või keskendumist nõuab. Kui vanasti rabelesin hommikust õhtuni, käib mul nüüd mõnikord isegi toa koristamine üle jõu. Väldin kõiki mõtteid, väldin tõele näkku vaatamist. Väldin täielikult kõike, mida tegelikult armastan: ei suuda kätte võtta raamatut, minna teatrisse, sest kardan mõlemat, nii seda tühja ükskõiksust või vastasel juhul mind tabavat ärevust. See tabab mind endiselt neil väheselt kordadel, kui midagi mind siiski emotsionaalne olema "sunnib" - ja peale iga uut ärevuselainet kasvab mu kaitsemehhanism ja suureneb tuimus. Mäletan seda suurte unistuste ja ideaalidega last nagu võõrast, ei suuda taibata, kuidas kõik kaotanud olen, millesse uskuda ja mille nimel elada. Ka sotsiaalfoobia kestab edasi, olen küll harjunud igapäeva-toimingutes sellest üle olema ja saan näiliselt kõigega hakkama, kuid tegelikult saan hakkama vaid neis kitsastes raamises, mille endale olen loonud. Väldin kõiki uusi olukordi, kohti ja inimesi, kuigi tegelikult igatsen neid üle kõige. Lähisuhete sõlmimisega on mul kogu elu raskus olnud, lasen väga väheseid endani, enamikele olen lihtsalt keegi tuttav, kellega vaid mõnest vajalikust asjast, tööst-koolist rääkida ja kes siis ruttu minema kõnnib. Tunnen enamasti end üleliigse rumala veidrikuna.
Rääkida oleks veel palju, see ei ole pooltki veel ülevaade mu probleemidest, muud ma aga praegu ei soovigi, kui teada, kuhu ma peaks edasi pöörduma. Olen uurinud erinevate teraapiate kohta, aga ei tea ise, milline teraapia võiks mulle abiks olla. Tablette olen juba söönud, kuid need ei muuda mu mõtlemis-ja käitmismalle. Aga midagi ju ometi peaks natukenegi aitama! Milline teraapia?
Tänades, Marie

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Ületöötamine, üksindus, sundhirmud, kapseldumine, kapsli all murekatel.
Ikkagi alustaksin psühhiaatrist - pihtimine ja selle käigus endale saavad ka mitmed asjad selgemaks. Teiseks, kõik olulised teadmised rakendada töö- ja puhkerežiimi korrastamisele. Kolmandaks, mõõdukalt alustada keha, vaimu ja hinge tugevdamist ja karastamist endale sobivate harjutustega. Neljandaks, endale oma elusihid selgemaks teha. Kuhu purjetan? Viiendaks, sõprussuhted tulevad ka omal ajal.
Rääkida oma murest ka vanematele.
Võibolla on vajalik teha aasta akadeemilist pausi õppimises? Paljudele on see hästi aidanud.
Ja ikkagi ka psühhiaater.
Rahulikult sõuad, ...
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?