Psühhoterrorism 16.09.05 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!
Olen tõsiselt ummikus, abielus, 9 aastase poja ema.Perel algasid tõsisemad probleemid umbes aasta tagasi, kui mina tundsin, et nii see elu enam edasi minna ei saa.Olen abielus olnud 10 aastat ning enamuse ajast kannatanud psühhoterrorismi all. Esimeseks probleemiks sai minu suitsetamine.Selle kallal naaksuti kõik need 10 aastat, eks ma ise olin ikka ka süüdi, et kohe suhte alguses ennast maksma ei pannud.
Teiseks probleemiks said minu eelnevad suhted, mida heiditi mulle ette ka 10 pikka aastat. Mingit privaatsust ei maksnud aga lootagi, ka raamatute lugemine oli peaaegu võimatu, sest abikaasa nõudis kohati tähelepanu rohkem, kui laps. Seoses töökoha vahetamisega 6 aastat tagasi, saavutasin rahalise sõltumatuse, sest eelnevalt olin täiesti sõltuv abikaasa teenistusest. Sellest sain mingit kindlust juurde ning hakkasin ka rahulolematust tundma. Meie suhted hakkasid rohkem allamäge minema, kui mina oma asutuse üritustest osa võtma hakkasin. Põhjendamatud kahtlustused ja nuhkimine. Omast arust tegin kõik, et suhet päästa, loobusin üritustel osalemast, ei käinud sõbrannadega läbi. Ainult kodu ja töö. Loomulikult ei muutnud see midagi, koheselt leiti uus asi, mille kallal närida. Kõikide asjade kirjeldamine läheks liiga pikaks, seepärast kirjutan parem praegusest olukorrast.
Palusin lahutust. Siis läks alles õige "palundra lahti". Olen elanud 2 kuud enda ema juures, mille tulemusena ka ema on tugeva surve all.(abikaasa käis minu emale kurtmas, et ikka armastab mind ja on nõus mulle kõik andestam, et ma ainult koju tagasi läheks) Läksime emaga tülli. Ka tema arvab, et just mina olen kõiges süüdi ja peaksin koju tagasi minema. Elama inimesega , kelle vastu on tunded kadunud ja tekkinud pigem vastumeelsus. Kõige krooniks on ka laps nii üles kruvitud, et õudne hakkab. Selle asemel, et rahumeelselt lahku minna ja arutada, kuidas seda lapsele võimalikult lihtsaks teha, manipuleeritakse lapsega, et mina mõistuse pähe võtaks ja koju tagasi läheks.Vähe sellest, st seda teeb minu abikaasa, on ka minu ema seda teed läinud, et lapse kaudu mulle mõistust pähe panna.
Kas minul on üldse mingit reaalselt võimalust enda elu nii edasi elada nagu mulle meeldiks, või on ainus võimalus ennast taas alla suruda ja elada sellist elu, mis rahuldaks teisi osapooli. NB! Abikaasa käib psühhiatri juures ning on väitnud, et ka arst arvab, et see ei ole lihtsalt võimalik, et tunded ära kaovad.Ta klammerdub selle külge, et tema arvates on veel võimalik kõike päästa. Ta surub peale oma arvamust ja leiab, et see on ainuõige. Minu tunded või õigemini nende puudumine polevat argument.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Tehke nii, nagu süda ütleb! Tehke nii, et Lapsele oleks võimalikest variantidest parim. Ennast ärge laske hingeliselt-vaimselt vägistada.
Et kõiges selles paremini selgust saada, selleks käiksin veelkokrd tohtri juures - pihil. Siis on Teil enda tunnetes ja edastistes toimingutes täieline selgus.
Pihile!
Kannatlikkust ja ISE-meelsust!
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?