haiglane armukadedus? 10.02.05 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Lgp hr Ennet,

Olen püüdnud oma muret juba mitu päeva kirja panna, kuid mida aeg edasi, seda lapsikuma ta minu enda silmadele kirjapildis tundub.
Seda muljet trotsides avaldaksin siiski mõned mõtted.

Minu elukaaslane on mulle väga armas ja oluline inimene, tunnen teda sõbrana juba mitu aastat, teineteist leidsime siiski mõned kuud tagasi.
Viimase kuu jooksul on mul tunne, et lähen iga hetk hulluks....lisaks peaaegu haiglaslikule armukadedusele (ta ON väga atraktiivne ja piisava elukogemusega meesterahvas, kellel endisi sõbratare mitmeid) piinab mind ka meeletu hirm temast ilmajäämise eest (tunnen iga hetk, et ma ei ole piisavalt hea, et teda õnnelikuks teha...et igal hetkel võib tulla keegi, kes vaid korraks naeratab ja läinud ta ongi).

Kuigi ta kinnitab igal vabal ja sobival hetkel, et mina olen just see, keda ta eluaeg on oodanud, usun ma seda päevhaaval aina vähem.
Kui natuke rahunen ja järgi mõtlen, siis tegelikult tean, et see, mis ta räägib, ongi ilmselt tõsi, sest ta on tõepoolest pühendunud ja õrn ja kannatlik.
Mina aga kardan, et lükkan ta lõpuks oma kahtlemise ja tervustega endast eemale....kuna näen tonte seal, kus neid ei ole....ja kaua üks normaalne inimene niimoodi vastu peakski pidama?

Olen käinud terapeudi juures, individuaalteraapias, kahjuks tundub, et pidev hirmu-ja armukadedustunne aina süveneb.
Viimasel arstikülastusel arvas ka raviarst, et ehk tasuks tõesti toetavaks raviks hakata võtma antidepressante.
Kas on asi tõesti nii hull, et inimene omal jõul ei suuda oma (tegelikult põhjuseta) paanikahooge kontrollida?
Seda enam, et tegelikult pole ju neil hoogudel ka reaalset põhjust....vaid kuskil sügaval enda sees, kust neid kuidagi välja ei saa.
Kas tõesti pole muud võimalust kui vaid tabletid???

Kui hakkan võtma rohtusid ning elukaaslasele sellest rääkida ei soovi, kas ei ole ohtu, et rikun selle suhte sellega veelgi enam?
Seda enam, kui tablettidega peaks kaduma ka seksiisu....mis naine ma enam siis oma mehele olen - hüsteerik ja frigiid....

Tahan saada normaalseks inimeseks, kes ei tekita tühjast tüli ning ei paanitse asjade pärast....tahan olla õnnelik.
Ja omal jõul lihtsalt ei jaksa enam.
Oma suhtes ilma jääda ei taha, neid on olnud elu jooksul küll ning esimest korda elus olen leidnud mehe, keda soovin oma laste isaks ning enesele kaaslaseks ja sõbraks ja meheks.

Need kahtlused ja hirmus ajavad aga lihtsalt hulluks...

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

-Ja omal jõul lihtsalt ei jaksa enam.
Järelikult vajate abi, psühhiaatri abi.
Vajate eneseusu "kergitamist" ning mõtete korrigeerimist. Veidi ka pihtimist, südamelt ärarääkimist.
Ärge muretsege homseid muresid, homseid fantaasiaid. Jätkub tänase päeva muredestki. Veelgi õigem on: täna olete mõlemad elus ja isegi koos - OLGE siis õnnelikud. Tundke rõõmu sellest, mis on ja ärge varjutage oma õnnepäikest sellega, mida võite kaotada. Ükskord me ju sureme, sellepärast ei itke me juba täna. Elage oleviku õnne. Seda on piisavalt.
Oleviku õnne soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?