Homoseksuaalsus Eestis 29.09.04 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!

Mul on selline omamoodi originaalne probleem, mis on muutunud minu boyfriendile eluohtlikuks. Olen 25aastane noormees, kellel on 17aastane boyfriend - oleme koos alles kolmandat kuud (elame erinevates linnades). Probleemid algasid sellest, kui bf-I vanemad said teada tema seksuaalsest suundumusest ja olid täielikult negatiivsel seisukohal - ja on seda ka praegugi. Mina kui julge inimene läksin isegi vanemate jutule, et rääkida, et see on normaalne, mida me teineteise vastu tunneme ja nad veendusid selles, et ma pole mingi ebanormaalne eluga mitte toime tulev luuser. Aga ikkagi olid nad täielikult vastu homoseksuaalsele suhtele, arvates, et see pole õige eluviis ja ema pani diagnoosi, et pojal on õpitud homoseksualism ning loodab, et seda saab ravida. Täpsustuseks ütlen, et mina ei ole esimene mees, olen tal teine tõsisem suhe.

Nüüd viimaste nädalatega on aga olukord läinud eriti karmiks - nimelt tahab minu boyfriend teha enesetappu ja iga suhtlemine temaga lõpeb nii, et ta enam ei suuda ja räägib ka sellest kuidas end tappa. Teda vaevavad õudusunenäod, närvid on läbi ja nüüd on temasse programmeerunud enese vihkamine. Ta ei suuda endale andestada seda, et ta on nii halba elu jooksul teinud - emal on tema pärast tervis ära, minule on ta valetanud ja ta on palju häid sõpru kaotanud, sest on teinud mõtlemata tegusid. Ma olen talle seletanud, et vaatamata sellele halvale vanemad ja mina armastame sind ja see on hea, et sa analüüsid oma tegevusi, et muutud täiskasvanumaks ja olen talle sisendanud, et paremad päevad on tal veel ees. Aga ta ei suuda enam, ta ei suuda endale andestada ja asi läheb järjest hullemaks. Terve klass sai tal teada, et ta on homoseksuaal ja suurem osa halvustavad ja sõimavad teda - üks klassivend viidi sõimamise eest isegi direktori jutule. Paar lapsevanemat on teatavaks teinud emale, et kas läheb koolist teie laps või meie laps ning õpetajast ema, kes õpetab samas koolis, ütles, et ta ei suuda enam seal koolis töötada. Ütlesin emale telefoni teel, et mina end antud situatsioonis süüdlasena ei tunne, kuigi ema on kindel, et kui mina poleks tema poega "ära mõjutanud", siis poleks ühtegi probleemi tekkinud. Lähtuvalt öeldust on mul järgmised küsimused ja tähelepanekud:

1. Kuidas saaks mina aidata neid antud situatsioonis? Kas aitaks see, kui ma võtaks ühendust psühhiaatriga kelle juures nad käivad. Ma tean, et nende psühhiaater aktsepteerib homosuhteid ja seda ka, et minu bfile on diagnoositud depressioon ja ta võtab kangeid rahusteid.
2. Kuidas saaks emale selgeks teha, et kõige tähtsam on ikka lähtuda lapse soovidest, mitte sellest, mida ema talle peale surub. Õpetajana on ta alati tahtnud, et tema laps oleks parimaid. Hetkel on tal pea igas aines kaheseis.
3. Kuidas võiks olukord laheneda koolis? Mina ütlesin emale, et poeg tuleb sellest koolist ära võtta, kui teda pidevalt mõnitatakse aga ema räägib, et tema teeb kõike vastavalt psühhiaatri poolt öeldule.

Ma hiljuti küsisin bf-I käest, et kuidas sinu arvates muutuks kõik paremaks, et mida sa tahad. Ta ütles, et ta tahaks, et oleks iga õhtu olemas keegi lähedane inimene, kes kuulaks ära ta mõtted ja probleemid ning mõistaks teda. Kahjuks mina aga ei suuda iga päev temaga olla ning ema on vastu sellele, et me iga nädalavahetus kohtuksime - nimelt on ema sisustanud pojal kogu nädalavahetuse ka, et tal poleks vaba aega minuga kohtumiseks. Siis on veel minu arvates imelik see, et ema piirab pojal internetis istumist, kuigi peamine asi, mida poeg arvutis teeb, on teiste inimestega suhtlemine, ka minuga. Psühhiaater on isegi diagnoosi teinud, et poeg on arvutisõltlane ja ema nüüd piirab tema interneti kasutamist. Seis on seega kriitiline - mida teha?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Sügav depressioon, halvad suhted koolis-kodus, sise-pingeline lähisuhe - kõik kokku ongi mitmekihiline "murepomm". Kõik kihid vajavad toetamist ja aitamist. Esmane on depressiooni ja elumõtte korrastamine. Sellega tegeleb psühhiaater. Teiste poolt vaja mõistvat suhtumist. Võibolla on vajalik ka veidi haiglaravi (koolist eemal olemist). Võibolla. Seksuoloog korrigeerib oma valdkonna probleeme.
Kui need kaks juba kontrolli all, siis saab ka kooliprobleemid rahulikult lahendatud. Sõim ja näpuga näitamine ei aita. Toetamine ja abi aitab.
Läheks esimese valikuga ikkagi veel prühhiaatri jutule ja siis kavandaks muud tegevused.
Tervitades,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?