psühhoteraapia lastele 30.11.03 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

tere,
olen mures oma noore sugulase (13-aastane poiss) ja ka tema ema pärast. Poisil on väga tõsiseid probleeme olnud lasteaiast saadik, alates kooliminekust on käidud kogu aeg ühe psühhiaatri juures, kes ei taha diagnoosi lapse emale öelda, kuid kirjutab tablette, mis "peaksid ta rahulikumaks tegema ja aitama keskenduda" (tabletipurkidel olevat kirjas F0). Aastaid on see arst tegelenud õpetamisega, kuid kunagi pole süüvinud nende kodusesse olukorda, suhtlemismudelitesse jne. Hetkel on selle poisi puhul tegemist juba väga probleemse käitumisega - üks tema tegu on jõudnud juba kohtumenetluseni, teine oma järge ootamas politseis. Muidugi me oleme taibanud juba aastate eest, et poiss on ilmselt hüperaktiivne, ei suuda üldse keskenduda, suuremates seltskondades satub paanikasse, nutab ja karjub nagu laps, loob ise pidevalt selliseid olukordi, mis tekitab teistes vastikustunnet ja temast eemaletõmbumist, mille tulemusena ta koolis muidugi populaarne pole, sõpru pole kunagi olnud. Intellektuaalselt on ta täitsa terav ja võimekas, aga emotsionaalselt ja sotsiaalselt on enamus 3-aastaseidki temast edukamad ja kohanemisvõimelisemad. Olukorda ei ole soosinud asjaolu, et tegemist on planeerimata lapsega, keda kasvatab üsna tasakaalutu ja õnnetu ema. Kahjuks kiirgab tema suhtumisest oma poega pidavalt tõrjumist ja hukkamõistu. Poiss karjubki alati paanikasse sattudes, et 'kõik vihkavad mind' jne. Minu küsimused Teile on sellised:
(1) Kas orgaanilist häiret on üldse võimalik (välja) ravida?
(2) Kus saab kiiresti algust teha kvaliteetse(!) psühhoteraapiaga (nt pereteraapiaga, kuhu see ema oleks ka kaasatud, kuna praeguseks on tal probleemide survel tekkinud valmisolek eneseanalüüsiks), mis oleks ühtlasi hüvitatud haigekassa poolt?? Kuhu selleks pöörduda?
(3) Kuna see laps ei saa toetust ega tunnustust ei kodust ega koolist, siis kas on olemas mingeid programme või tugigruppe, kus selles vanuses lastel arendatakse sotsiaalseid oskusi? Midagi sellist, kus ta ühtlasi saaks kogeda tingimusteta hoolimist ja toetust. Minu vaist ytleb, et tal on seda hädasti vaja ja kiiresti. Praeguseks ta ei käi enam isegi iga päev koolis.
(4) Kas oleks arukas võtta ta ära tavalisest koolist? Või mõjuks see talle just jälle kinnitusena, et ta polegi normaalne ega teiste tunnustust väärt?
Ootan reakstiooni ja aitäh!!

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Kirjast ei selgu, et milline orgaaniline kahjustus esineb. Ka ema ei tea (!) diagnoosi. Edasine kirjeldus viitab jällegi F9o häirele (hüperkineetiline).
Ravida on võimalik kõiki häireid, väljaravimine sõltub olemasolevatest kahjustustest ehk diagnoosist. Pereteraapiat tehakse nii Tallinnas kui ka Tartus, selle vajaduse määrab (suunab) raviarst. Ka koolisüsteemi valik ja koolikoormus on vaja otsustada koos psühhiaatriga.
Kui mingitel põhjustel tohtriga suhtlemine ei sobi, siis tuleb tohtrit vahetada.
Hoolimist ja toetust vajame me kõik, teatud iseloomuga lapsed enamgi veel. Aga kõiki käitumishäireid psühholoogiliste "nippidega" reguleerida ei saa, mõnedel juhtudel vajame ka arstirohtu.
Põõrdugu ikkagi oma (ja Teie) küsimustega psühhiaatri poole, Lapsele sobiliku psühhiaatri poole.
Kannatlikku meelt,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?