Veel isast 29.09.03 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!
Olen Teilt kunagi varem ka küsinud isa käitumise suhtes nõuandeid ja olen saanud vastuseid. Samuti on mõnes mõttes "kooliks" ka see, mida teistele vastate. teie vastustest õhkub sellist mõnusat rahulikku suhtumist, mis kumab ka nn. ridade vahelt ja selline suhtumine on mulle suureks eeskujuks. Reaalses elus mul muidugi seda praktikasse panna nii kerge pole.
Isa (68) on väga äkilise iseloomuga ja iseäranis julge end minu suhtes välja elama. Venda ja ema nagu pelgab, aga kui on paha tuju vms. siis elab end minu peal välja. On ka füüsiliselt mitte päris kallale tulnud, aga jõuga lükanud. Kusjuures põhjuseta (lolen õbluke tütarlaps ja jube on, kui sihuke mehekolakas füüsilist jõudu tarvitab). Sinikaid on saanud ka ema, kuna teda isa ikka ükskord lükkas pikali jne. Täiesti kontrollimatu on ta käitumine, kui mingi "hoog" talle peale tuleb. Ärritumiseks leiab ta ikka ja jälle põhjust. Tema elustiil on selline, et päeva läbi peab töösid tegema ja tavaliselt põhjustab ta sellega, mida teeb, teistele tööd või käänab korra hoopis pahupidi.
Ma ei taha, et ta midagi segaks. Parem käigu kalal, käigu raamatukogus ja lugegu raamatuid. Jalutagu koera, käigu kusagil miskis pensiokate klubis, minu pärast kasvõi karskusseltsis (joomine pole ta probleem). Aga temal on sundmõtted, et inimene peab koguaeg tööd tegema. Ja siis üritab seda ise ja arvab, et teised kah peaksid. Ja siis ei lase teistel kah puhata. Emat koguaeg sunnib tagant ja annab tegemisi. Ja mind ka. Ja kui kohe asi tehtud pole, siis tuleb kodusõda. Nii näiteks olen mina laisk ja lohe, kui töölt tulles pikali viskan või puhata julgen. Ja kui soovitada talle mingit käiku või tegemist, siis ta väidab, et kodus on mahv peal ja pole aega. Ometi elame linnas, ei pea talu, pole meil pidevalt vaja rassida. Isat ei huvita nagu midagi ja ta on vihane, kui teisi huvitab. Ta ei tegele ühegi meelelahutusega ja arvab, et ka teised ei peaks seda. Ja peaksid hoopis kodus "töösid tegema".
Arvestades, et teda muuta ei saa, saab vaid oma suhtumist, kaalusin üksvahe vastuvõtule tulemist, aga kuna väljaspool kodu on mul kõik OK ja toredad, heasoovlikud inimesed ümbritsemas, kes mind kõrgelt hindavad, siis tundub ikka põhjendamatu küll, kui mulle selle loo peale antidepressandid määrataks.See tähendaks umbes seda, et peaksime sööma neid kogu perega ja isa jätkaks samas vaimus edasi.
Olen püüdnud isaga ka vestelda teemal, et mis siis ikka minu vastu on. Ja seda väga-väga rahulikult. Temal aga puudub analüüsivõime ja kriitiline suhtumine enda suhtes, seda suurem on see teiste suhtes ja nii on ta kas hakanud mind süüdistama või siis läinud agressiivseks.
Mida ikkagi teha?

Noor, natuke arglik neiu.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Võimalusi tegutsemiseks mitu:
a) teha ka "kurja häält", aga see ilmselt valab õli tulle. Aga oma Mina ilmutama ikkagi PEAB,
b) "kõrvad longu" taktika on ka masendav, aga diplomaatiliselt vist veidi tõhusam,
c) luua "Pere ühisrinne" ja üheskoos üksteist abistada riidlemiste ajal ja rahulikul ajal püüda ühiselt probleemi uuele rajale juhtida,
d) isa perearsti-psühhiaatri poole suunata, et tema pingeid rahustada,
e) ikkagi tulge vastuvõtule, annan soovitusi.
Tervitades,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?