Padujoomine 06.10.05 / Loodusravi

Külastaja küsib:

Tere Sass, päikest Sulle ja Sinu perele.
Vabandan, et heietan probleemist ehk liiga pikalt.
Mul on vend, 43 a vana, elab Võrus, sünd. 12.07. 1962.
1,5 a tagasi lagunes tema abielu, sest naine ei soovinud enam olla joodiku naine. Minu teada kolmel korral pandi talle Tartus ampull (ta käis (viidi) seal arstil). Peale selle käisid nad korduvalt ka nõidade, st rahvaravitsejate juurde. Ka haiglasse pandi teda, kuid põgenes sealt esimesel päeval. Kõik see kestis oma 10-15 aastat tõusude-mõõnadega. Probleemi väga varjati, sest Võru on väike linn. Minu teada oli ta sedasorti joodik, kes tegi palju ja kõvasti tööd, kõik pidi olema "viimase peal"; siis hakkas minema närviliseks ja kui tuli puhkus, siis algas temal paarikuine joomaperiood. Esimene kord aitas ampull vist 2 aastat, hiljem vaevalt aasta. Ise ta põhjendas seda sellega, et ta kehakaal on suur.
Nüüd pole ta enam 1,5 aastat töötanud, elab ema juures, on tema ülalpidamisel ja esimese hooga jõi peaaegu aasta järjest. Sageli on kogused suured: päevas paar liitrit viina, kui õlut joob, siis ikka 2-3 kaheliitrilist pudelit. Ema vastu läheb kurjaks, kukub, laseb alla, käed ei pea asju kinni, on joomakaaslaste käest kõvasti peksa saanud jne. Käisin augustis Võrus, siis oli tal käsi hirmsasti paistes ja tagumiku lihas mädanes. Arstile ei lähe. Siis pidas ligi paarikuise vahe, kuid nüüd hakkas jälle. Ema on käinud rääkimas psühhiaatriga , kuid arst tahab ikka haiget ennast näha. Paaril korral on ema jutu järgi talle ka kiirabi kutsutud.
Kui temaga rääkida, siis lubab küll ja nagu tahaks ka elu normi saada, kuid ilmselt on see kõik siiski raskem, kui mina ette kujutan. Tööd pakutakse talle tänase päevani (puutöö-mees), kuid ta on harjunud rohkem palka saama, kui nüüd pakutakse. Ka meie isa oli joodik, suri 5 a tagasi 74 a vanuses. Ema jutu järgi oli isa teistsugune joodik? Ei oska öelda, meie õega ei ela juba väga ammu Võrus.
Küsimus ongi, et mida siiski teha, kas lasta asjadel minna nii nagu läheb, eeldusel, et inimesel on vaba tahe ja kui ta tahab otsa saada, siis on see tema valik. Või pole tal seda tahet tahte mõttes ollagi ja peaks teda aitama. Aga kuidas? Kas on mingeid võimalusi loodusravi alal? Nägin, et ilmus Sinu mahukas retseptiraamat, kuid mul pole energiat sealt praegu abi otsida ja ega ma saaks vist hakkamagi.
Anneli (vanem õde, 52)