Veenikomud Autor: Tiit Meren

Veenikomud ehk veenilaiendid esinevad jalgadel ligi 15%-l elanikkonnast. See on kõige sagedasem veresoontehaigus, mille puhul lähevad inimesed arsti käest nõu küsima. Jalgadel esineva nn esmase veenilaienemistõve puhul on tegemist päriliku pindmiste veenide laienemisega. Elu jooksul tekkinud ehk nn teisese veenilaienemistõve korral laieneb jala pindmine veen klapiaparaadi puudulikkuse, süvaveeni tromboosi, trauma või põletike tagajärjel. Kestev püstijalu töötamine ja ülekaalulisus suurendavad haigestumisriski. Naistel diagnoositakse veenilaiendeid sagedamini, sest rasedus ja sünnitamine toovad kaasa lisakoormuse jalaveenidele (raskendades venoosse vere tagasivoolu jalgadest südamesse). Tavapäraselt on veenilaiendid nähtavad reie ja sääre siseküljel, vähem välisküljel või tagapinnal. Vaevustest täheldatakse kõige sagedamini raskustunnet jalgades, mis on eriti häiriv pärast pikemat seismist või istumist.

Suurte veenilaiendite korral võib juhuslik trauma tekitada veeniseina vigastuse ja verejooksu, mis haige enda arvates tundub olevat suur, aga tegelikult on veritsevale kohale näpuga surumisel hõlpsasti peatatav.

Sagedasemad veenikomudega seonduvad tüsistused on veenipõletik ehk flebiit või tromboflebiit. Aastaid progresseerunud veenide laienemine jalal võib areneda ka krooniliseks venoosseks puudulikkuseks, mil sääre alumise kolmandiku nahk muutub pruuniks, tursub ja tekib troofiline haavand.

Veenilaiendite puhul on tähtis hoolitseda jalgade naha seisundi eest: 1) käia õhtul duši all, et nahk oleks alati puhas; 2) hoiduda traumadest, et vältida halvasti paraneva haavandi teket; 3) hoiduda pikaajalisest istumisest või seismisest; võimaluse korral tuleks vahepeal kõndida, et vältida venoosset verepaisu säärtes; 4) teha pikemaid jalutuskäike, mis suurendavad nn lihasepumba osatähtsust ja vähendavad venoosset verepaisu jalgades.

Soodsalt mõjub ujumine. Eraldi tuleb rõhutada elastsete põlvikute või sukkpükste igapäevase kandmise vajadust. Selline elastne surve ümber jala koos liikumisel toimiva lihasepumbaga on tänaseks kogu maailmas tunnistatud efektiivseimaks venoosse verepaisu kõrvaldajaks jalgades ning seega ka parimaks ennetusraviks veenipõletike ja venoosse troofilise säärehaavandi ärahoidmisel.

Naised kalduvad veenilaiendite kõrvaldamise meetoditest eelistama skleroteraapiat, st ummistava aine süstimist pindmise veeni laiendeisse. Seeläbi arvatakse vabanevat veenilaiendeist ilma kirurgilise operatsioonita. Ometigi on nimetatud ravivõte näidustatud ja ohutu vaid piiratud määral – üksnes kapillaarlaiendite või üksikute nn korduvveenilaiendite puhul, mis ei tohi paikneda sääre alumises kolmandikus. Skleroseeriva ravi ohtlikkus suurte veenilaiendite puhul seisneb selles, et ummistust esilekutsuv aine võib sattuda süvaveenidesse, kus see tekitab parandamatu kahjustuse koos kaasnevate tüsistustega.

Kirurgiline ravi seisneb varikoosselt laienenud pindmise nahaaluse veeni peatüve ja tema külgharude eemaldamises. Haigust kui sellist ei saa sel teel likvideerida, aga tema võimalikke tüsistusi saab vältida või vähendada. Pärast operatsiooni tuleb vähemalt paar  nädalat  kanda  elastset  tugisukka  või -põlvikut, et jalg kohaneks kiiremini operatsioonijärgse olukorraga ning selguks edasise elastse kompressioonravi rakendamise vajadus.

Vt ka säärehaavand, veenipõletik.

Normaalne veen. Varikoosne veen.