Ussripikupõletik Autor: Ants Peetsalu

Ussripikupõletik ehk apenditsiit, kõnekeeles pimesoolepõletik, on sagedasim kõhuvalu tekitaja ning vajab üldjuhul kirurgilist ravi. Eestis tehakse aastas ligi 2200 ussripiku eemaldamist apenditsiidi (või selle kahtluse) tõttu. Arenenud riikides täheldatakse apenditsiidi esinemissageduse langust.

Ussripikupõletikku esineb enamasti 10.–30. eluaasta vahel. Ussripik ehk apendiks on paremal allkõhus paiknev, umbsoolest lähtuv keskmiselt 7 cm (5–15 cm) pikkune usjas elund, mille valendik on 1–2 mm. Inimese organismis ei ole ussripikul funktsionaalset toimet, kuigi ta eritab soolde veidi lima.

Põletiku tekke peamiseks põhjuseks loetakse ussripiku valendiku kitsenemist sedavõrd, et ussripiku tipuosa tühjenemine umbsoolde on takistatud. Valendiku sulguse põhjuseks võivad olla roekivid, ussripiku keerdumine liidete tõttu, võõrkehad, sooleparasiidid. Murdeeas on ripikuseina lümfikude kõige paksem, mida peetakse selles eas sageli esineva apenditsiidi põhjuseks. Takistusest tingitud ussripiku siserõhu tõusu ja soolefloora koosmõjul tekib algul limaskesta katarraalne põletik. Põletiku ägenedes levib see ripikuseina kõikidesse kihtidesse, limaskestas tekib haavandumisi ning eritis ussripiku valendikku muutub mädaseks. Et eritise väljavool on takistatud, ussripik jämeneb, muutub hüpereemiliseks (liigvereseks) ja jäigaseinaliseks, areneb mädane apenditsiit. Ussripikuseina verevarustus halveneb ja võib lakata veresoonte tromboosi tõttu – tekib ripikuseina gangreen. Selle tagajärjel ussripik perforeerub ehk mulgustub ning mikroobiderikas mäda satub kõhuõõnde, tekitades kõhukelmepõletiku ehk peritoniidi.

Apenditsiidi tüüpiline kliiniline pilt kujuneb kiiresti, tavaliselt 24 tunni jooksul. Peamine kaebus on järk-järgult tugevnev kõhuvalu – algul ebamäärane ülakõhu- või nabapiirkonna valu, millega kaasneb isutus või ka iiveldus ja oksendamine. Ussripiku tavalise asetsuse korral koondub valu mõne tunni möödudes paremale alakõhtu. Umbsoole taga paikneva ussripiku korral on valu nõrgem. Raseduse ajal võib ussripik paigutuda kõhuõõnes tavalisest kõrgemale, mistõttu ka valu on tunda paremal ülakõhus.

Valu leevendamiseks on haigestunu sundasendis, st mingis eripoosis, mille puhul valu on kõige väiksem. Kõhukatted on pinges, kusjuures kõhulihased pingestuvad (kontraheeruvad) eriti palpatsioonil ja köhimisel. Ussripiku tavalise asendi korral esineb kõhulihaste pinge rohkem paremal pool. Üldine tugev mõlemapoolne kõhulihaste pinge viitab võimalikule tüsistusele – kõhukelmepõletikule. Esineb mõõdukas palavik (37,5–38,3 °C piires). Laboriuuringutest pole apenditsiidi diagnoosimisel alati kasu. Ussripikupõletiku tunnuste ilmnemisel vajab haigestunu kohe arstiabi.

Apenditsiidi diagnoosimine ja ravi toimub haigla kirurgiaosakonnas. Ägeda apenditsiidi puhul eemaldatakse haigestunud apendiks enamasti tavalise avatud operatsiooni (apendektoomia) teel. Viimasel ajal on hakatud eelistama laparoskoopilist meetodit. Paranemine pärast operatsiooni on üldjuhul kiire. Infektsiooni levikut tõkestatakse operatsioonieelselt ja vajaduse korral selle käigus ning järel antibiootikumide manustamisega. Haige võib koju minna 1.–3. päeval pärast operatsiooni. Haiguspuhkus on tarvilik 1–3 nädalat sõltuvalt inimese töö iseloomust. Apenditsiiti suremus on 0,1–0,2%. Enamasti on ohustatud nõrga tervisega vanurid, kellel ussripikupõletik tüsistub kõhukelmepõletikuga.