Spina bifida Autor: Toomas Asser

Spina bifida (ld) ehk lülilõhestus on enamasti kliiniliselt mitteavalduv selgroo kaasasündinud arenguhäire, mille korral 5. nimmelüli ning 1. ristluulüli kaared ei ole tagant kokku kasvanud. Tavaliselt on tegemist juhusliku leiuga lülisamba nimmeosa röntgenuuringul.

Varjatud lülilõhestus ehk spina bifida occulta esineb umbes 5%-l inimestest. Sellist lülilõhestust ei peeta patoloogiaks ning see ei põhjusta mingeid vaevusi. Mõnikord võivad varjatud lülilõhestuse puhul ilmneda nimmepiirkonnas nahanähud, näiteks karvakasv, pigmendilaigud, süvis või nahaalune rasvkoeladestus.

Avatud lülilõhestuse ehk spina bifida aperta korral on defekt nähtav. Lülikaarte kokkukasvamise häirele lisandub sel juhul nahadefekt ning deformeerunud on ka lülisambakanalis asuvad närvielemendid või neid kattev kõvakelme. Seljaaju ja seljaajukelmete väljasopistused on kaasasündinud defektid, mis ilmnevad võlvumustena vastsündinu seljal enamasti nimme- või rinnaosas. Naha- ning lülikaaredefekti kaudu on nähtav kas sopistunud kõvakelmekott (meningotseele) või on selle sees ka närvijuured ja osa seljaajust (müelomeningotseele). Neuroloogiliste nähtude esinemine sõltub arenguhäire ulatusest. Närvielementidele avaldatavale survele viitavad tugi- ja liikumiselundite deformatsioonid, põie ja pärasoole sulgurlihase funktsiooni häire ning jalgade nõrkus. Väga sageli kaasub avatud lülilõhestusele (või kujuneb hiljem välja) peaaju vatsakeste laienemus ehk vesipea. Võivad kaasneda ka väikeaju arenguhäired. 

Avatud lülilõhestuse korral võib osutuda vajalikuks operatsioon lapse esimestel elupäevadel ning hilisem vesipea kirurgiline ravi.

Vt ka vesipea.