Solgetõbi Autor: Ants Jõgiste

Solgetõbi ehk askariaas ehk askaridoos on nugiuss solkme (Ascaris lumbricoides) põhjustatud haigus, mis kulgeb kergete seedehäirete (iiveldus, oksendamine, kõhuvalu, kõhulahtisus, kõhupuhitus) ja allergiliste nähtudega. Lastel esineb hammaste kiristamist, rahutut und, vahel pärast sööki valusid naba ümbruses. Kui solkmeid on organismis juba eriti rohkearvuliselt, tekitavad nad kirurgilist abi nõudva soolesulguse. Haigusnähud võivad aga ka puududa ja inimese tõvestatusele osutab solkmete juhuleid väljaheites. Solkmed on lahksugulised 10–30 cm pikad ümarussid. Nad meenutavad vihmausse, kuid on kollaka värvusega.

Nakkusallikaks on nakatunud inimene, kelle rooja on kasutatud aiamaa väetamiseks. Mulda sattunud munades valmivad mõne nädala jooksul vastsed. Munad jäävad mullaga kokkupuutuvate marjade (maasikad) ja aedviljade (redised, kurgid jt) pinnale ning inimene nakatub nende söömisel. Sooles vabanevad vastsed munakestast, tungivad sooleseina veresoontesse ja kanduvad verega kopsudesse, kust nad siirduvad hingamisteedesse ja jõuavad lõpuks suhu. Vastsete edasiarenemiseks vajalik rännak hingamisteedes võib põhjustada inimesel astmahoo, köha, nahalööbe, lühiajaliselt püsiva eosinofiilse pneumoonia. Röga, sülje või toiduga uuesti allaneelatud vastsetest arenevad peensooles valmikud. Suguküps solge elab aasta. Selle ajaga muneb emane isend rohkesti mune, mis väljuvad soolest roojaga.

Nakatumise vältimiseks peab loobuma aiamaa väetamisest inimese roojaga. Solkmemunad võivad mullas eluvõimelistena säilida kuni 5 aastat. Haiguse vältimiseks on tarvis marju ja aedvilja pesta rohkes vees. Vajalik on pesta sageli käsi. Et solkmemune võivad levitada ka kärbsed, tuleb teha kärbsetõrjet. Haigust diagnoosib ja ravib arst.

Vt ka helmindid.