Munandi- ja munandimanusepõletik Autor: Margus Punab

Munandi- ja munandimanusepõletik. Munandipõletik ehk orhiit põhjustab enamasti munandimanusepõletikku ehk epididümiiti ning vastupidi, mistõttu neid on õigem käsitleda koos ühe haigusena – munandi- ja munandimanusepõletikuna.

Haigus esineb sagedamini seksuaalselt aktiivsetel meestel, harvem vanematel meestel ja väga harva poistel enne puberteeti. Põletik on enamasti ühepoolne ja kulgeb algul ägedalt, kõrge palaviku ja tugeva valuga, põhjustades munandi ja munandimanuse paistetuse ja suurenemise. Sageli eelneb munandi- ja munandimanusepõletikule kusiti- või eesnäärmepõletik. Kuni 35-aastastel meestel põhjustavad haigust enamasti sugulisel teel levivad tõvestavad mikroobid, eelkõige klamüüdia. Üle 35-aastastel suureneb haiguse tekitajana soolemikroobide, eriti kolibakteri osakaal.

Ravi tuleb alustada võimalikult kiiresti. Raviks kasutatakse antibiootikume ja põletikuvastaseid medikamente. Munandid tuleks fikseerida tihedate pükstega ja kasuks tuleb voodirahu. Haiguse tekitatud üldnähud kaovad õige raviga mõne päeva jooksul, valu ja turse taanduvad aga alles mitme nädala või isegi kuuga. Ebapiisava ravi korral võib põletik muutuda krooniliseks, ägenedes hiljem korduvalt. Munandi- ja munandimanusepõletik on mehe tervisele ohtlik, sest selle tagajärjel võib mees muutuda viljatuks ning kahepoolse põletiku korral langeb tunduvalt ka meessuguhormoonide tase. 

Munandipõletiku erivormiks on viiruslik munandipõletik, nn mumpsorhiit, mis tekib vaid siis, kui mumpsi põetakse puberteediea järel. Enamasti kujuneb munandipõletik pärast mumpsi tüüpiliste sümptomite väljakujunemist ja peaaegu 1/3 juhtudest on haaratud mõlemad munandid. Mumpsorhiit kahjustab kõige enam just spermatosoidide produktsiooni ning vajab seetõttu väga kiiret ja asjatundlikku ravi.

Vt ka mumps.