Lülivaheketta väljasopistus Autor: Toomas Asser

Lülivaheketta väljasopistus ehk lülivaheketta song ehk diskusprolaps tekib lülivaheketta fibroosvõru katkemisel. Lülivaheketas koosneb sültja konsistentsiga säsituumast ning selle ümber olevast kontsentrilisest kiudkõhrest ja läbipõimunud kollageenilamellidest koosnevast fibroosvõrust. Lülivaheketta taandarengut ehk degeneratsiooni nimetatakse osteokondroosiks, ka lülivaheketta degeneratiivseks haiguseks. Arvatakse, et nimmevalud ja radikulopaatia on seotud lülivaheketta taandarenguga. Lülivaheketas saavutab oma maksimaalse arengu 20. eluaastaks, kuid mõnikord ilmnevad taandarengu tunnused juba enne seda. Kliinilised nähud tekivad 30–50 aasta vanuses, nooremas või vanemas eas esineb ägedat lülivaheketta väljasopistust oluliselt harvem. Lülivaheketta degeneratsioon võib toimuda ka ilma valu ja teiste sümptomiteta, millest annab tunnistust see, et 50-aastastest üle 90%-l leitakse nimmelülivaheketaste degeneratsiooni tunnuseid. Kahjustus tekib suhteliselt liikuva ja väheliikuva lülisamba osa piiril, seega nimme- ja kaelaosas. 

Esimeseks lülivaheketta degeneratsiooni tunnuseks on selle veesisalduse langus ning kõrguse vähenemine. Lülivaheketta fibroosvõrusse tekivad ringjad rebendid, mis põhjustab närvilõpmete ärrituse ketta perifeerses osas, nähtav välispind on veel terve. Kahjustuse süvenedes kujuneb lülivaheketta esilevõlvumus ehk protrusioon, mille tingib lülivaheketta fibroosvõru kiudude osaline suurem rebend. Lülivaheketta degeneratsiooni tõttu tekib selgroolülide suurem liikuvus. Lülivaheketta väljasopistus tähendab lülivaheketta sellist vigastust, mille tagajärjel moodustub kõhreketta vabalt liikuv osa. Viimane võib läbi rebenenud lülisid katva sideme sattuda vahetusse kontakti närvijuurega, põhjustades selle ärrituse ning kahjustuse.

Väljasopistus võib osaliselt imenduda, kuid sageli vajab see kaasuva lihasenõrkuse ja ägeda valu tõttu kirurgilist ravi. Väljalangenud lülivaheketta osa võib ka armistuda ning esile kutsuda lülisamba ulatuslikuma kahjustuse – luuliste vohandite tekke ja lülisambakanali ahenemise.

Vt ka osteokondroos, radikulopaatia.