Lamatis Autor: Irma Nool

Lamatis on naha ja nahaaluse koe kahjustus, mis tekib verevarustus- ja innervatsioonihäirete tagajärjel. Lamatiste tekke peamine põhjus on kudede häiritud vereringe. Lamatised sugenevad pikkamööda, algul hakkab nahk punetama, siis muutub sinakaks ja haavandub. Lamatised esinevad harilikult seal, kus luu ja kattekoe vahel on vähe pehmet kude. Nad tekivad sageli haigetel, kes on sunnitud pikemat aega lamama, kes on kurtunud (väga kõhnunud), kellel on toitumishäireid või närvisüsteemi kahjustusi. Lamatised, eriti põletikulised lamatised, on valulikud.

Lamatised võivad voodihaigel tekkida nii raviasutuses kui ka kodusel põetamisel. Lamatise teket soodustavad tekstiilmaterjalid, mis takistavad niiskuse, kuumuse ja higi haihtumist ihult. Lamatiseohtlikud piirkonnad on ettearvatavad, sõltudes haige põhilisest asendist voodis. Ratastoolis istuvale haigele on tüüpilised istmikupiirkonna lamatised. Peamiselt seliliasendis raskel haigel on surve all kukal, abaluud, küünarnukid, ristluu, kannad, kus lamatised ka kõige sagedamini tekivad. Küliliasendis haigel ilmneb lamatisi kõrval, põsel, küünarnukil, puusal, põlvel või kederluul. Kõhuliasendis lamaval haigel jäävad surve alla kõrv, põsk, õlad, rinnad, genitaalid (mehel), varbad. Lamatiste vältimiseks on oluline haiget voodis sageli pöörata, et väheneks surve pidevalt samadele kohtadele. Voodi peab olema mugav, mitte liiga kõva, madrats olgu ühtlane, aluslinad alati siledaks tõmmatud. Liigne higistamine ja märjad linad soodustavad lamatiste teket. Iga päev on vaja hõõruda lamatiseohtlikke kohti alkoholi sisaldavate lahustega, ka tavalise viinaga.

Lamatishaavandi hoolduse eesmärk on vältida kudede edasist kahjustust ja soodustada nende paranemist. Surve kõrvaldamiseks vahetatakse haigel sageli asendit ning kasutatakse abivahendeid (nt kummirõngast). Haigele tuleb tagada õige toitumine. Uriini- ja roojapidamatuse korral peab kaitsma nahka kahjustuste eest, hoides selle puhta ja kuiva. Tekkinud lamatishaavandit on vaja puhastada ning vahetada regulaarselt sidemeid. Tuleb vältida lamatiste süvenemist ja laienemist ning leevendada valu. Lamatishaavandi puhastamisel joodi-, 3%-lise vesinikperoksiidi- või kaaliumpermanganaadilahusega toimitakse järgmiselt: haavandi pinnalt eemaldatakse kõik kärbunud koed, mis võivad soodustada infektsiooni. Kärbunud kude on sageli valget, halli või musta värvi. Nekrootilises koes paljunevad mikroobid kiiresti. Kärbuse ehk nekroosi eemaldamiseks sobivad ka spetsiaalsed ensüümipreparaadid ja hüpertooniline keedusoolalahus või geel. Kasutada võib samuti vastavaid ravimplaastreid. Haavandi ümbruse nahka on oluline kaitsta tsinki sisaldavate salvidega. Kui kõik surnud koed on haavandist eemaldunud ning on tekkinud puhas punetav vaarikakobarat meenutav granulatsioonkude, tuleb seda kaitsta ravimplaastrite (nahale kinnituv pastataoline aine, millesse on segatud ravimit) või niiskete sidemetega. Haavandile kinnikleepunud sidemeid ei tohi ära rebida, vaid need tuleb kehasooja lahusega lahti leotada.

Vt ka haige kodune põetamine.

Lamatise tekkimine. Lamatiseohtlikud piirkonnad.