Kromosoomid Autor: Aavo-Valdur Mikelsaar

Kromosoomid. Termini võttis kasutusele saksa anatoom Heinrich Wilhelm Gottfried Waldeyer (1888), tähistamaks niidikujulisi, hästi värvuvaid struktuure rakutuumas (kr chroma värv, soma keha). Kromosoomide põhikomponendiks on DNA (desoksüribonukleiinhape), milles paiknevad lineaarses järjestuses geenid. Kromosoomid on ennast taastootvad struktuurid – igas rakujagunemises saab kumbki tütarrakk võrdse kromosoomide komplekti. Iga kromosoom on geenide hulga ja tüüpide poolest individuaalne. Inimesel on igas tuumaga keharakus

46 kromosoomi ehk 23 paari homoloogseid kromosoome. Neist kakskümmend kaks paari (autosoomid) on naisel ja mehel ühesugused, üks paar (sugukromosoomid) aga erinev. Naisel on kaks X-kromosoomi, mehel aga üks X-kromosoom ja üks Y-kromosoom. Küpsetes sugurakkudes on kromosoome poole vähem (23 kromosoomi), kusjuures naistel on kõik sugurakud ühesugused (22 autosoomi ja X-kromosoom), mehel sisaldavad aga pooled sugurakkudest lisaks 22 autosoomile kas X- või Y-kromosoomi. 

Spetsiifiliste värvimismeetoditega saab valgusmikroskoobis kõiki inimese kromosoome vöötmustri abil üksteisest hõlpsasti eristada (identifitseerida) ning analüüsida kromosoomide arvu ja struktuuri vastavust normile mitmesuguste haiguste ja arenguanomaaliate puhul. Kromosoomide värvimuster tekib spetsiaalsete värvimismeetodite kasutamisel ning väljendub vahelduvates heledates ja tumedates (või eri värvi) vöötides, mis asetsevad risti kromosoomi pikiteljega. Homoloogsete kromosoomide vastavad alad on identsed, mis võimaldab identifitseerida niihästi individuaalseid kromosoome kui ka nende üksikuid lõike. Igale rakule, indiviidile ja liigile on omane teatav kindel kromosoomide komplekt ehk karüotüüp.

Vt ka geen, X-kromosoom, Y-kromosoom.