Hüpogonadism Autor: Margus Punab

Hüpogonadism on munandi toimimise häire. Tänapäeval kasutatakse seda terminit siiski peamiselt sääraste haigusseisundite kohta, mis tekivad meessuguhormoonide (neist olulisim testosteroon) vaegnõristuse tagajärjel. Hüpogonadismi raskusaste sõltub ajamomendist, millal hormoonivaegus avaldub. Meessuguhormoonide puudulikkus varases looteeas põhjustab interseksuaalsust (hermafroditismi), mida iseloomustab välissuguelundite puudulik väljaarenemine ja mehe sootunnuste (osaline) puudumine. Meessuguhormoonide puudulikkus hilises looteeas võib väljenduda väikese peenisena (mikropeenis), peitmunandilisuse või kerge hüpospaadiana (kusiti alumise seina kaasasündinud sulgumatus). Puberteedieas ilmneva hüpogonadismi puhul ei teki karvakasvu, epifüüsiplaadid (naaberluu(de)ga liigestuva luu otsosa) ei lõpeta kasvu – seega jätkavad jäsemete toruluud kasvamist ning üla- ja alakeha suhe nihkub jäsemete kasuks (gigantism). Noorukitel ei toimu häälemurret, karvakasv näol ja kehal on minimaalne või puudub üldse ning munandi maht jääb väikeseks.

Täiskasvanueas tekkiva hüpogonadismi puhul jäävad keha proportsioonid tavapäraseks, karvakasv väheneb, lihaste nõrgenemine põhjustab üldise jõu ja energia vähenemist ning rasvkude ladestub puusadele. Sageli täheldatakse emotsionaalset ebastabiilsust ja depressiooni, tekivad unehäired ning halveneb vaimne võimekus. Enamasti avastatakse selline hormoonipuudulikkuse vorm siiski alles lastetuse või tekkinud seksuaalfunktsiooni häirete uuringute käigus.

Kõik hüpogonadismi liigid mõjutavad oluliselt mehe elukvaliteeti ja suurendavad üldist haigestumisriski. Hüpogonadism on edukalt korrigeeritav püsiva hormoonasendusraviga. Ravi peab tervise säilitamise huvides algama võimalikult varakult, juba enne täiskasvanuiga.

Vt ka hüpospaadia, peitmunandilisus, seksuaalse arengu anomaaliad.