Sõbrannal on buliimia - kuidas aidata 07.11.12 / Toitumine ja ülekaalulisus

Külastaja küsib:

Tere
Nimelt on mu sõbrannal buliimia. Selle mingisugune vorm, millega otsest oksendamist ei kaasne, selline diagnoos pandi talle Tartus toitumishäirete kliinikus. Ta on 175 cm pikk ja väidab oma kaaluks u.55 kilo. Kuid samas talle peale vaadates, võiksin pakkuda ka 50 kg.
Kõik hakkas u. kevadel, millal ta ema ta vägisi Tartusse kliinikusse viis. Seal jäi jutt, et läheb suveks mitmeteks nädalaks sisse, aga suutis ennast käsile võtta ja kuidagimoodi "hiiliti" sellest kõrvale. Nüüd on seis väga kehva.. on uuesti alla hakanud võtma.
Õnneks on mul temaga väga lähedased suhted ja me oleme sellele teemal rääkinud ja päris palju uurinud tema mõtteid. Alles ütles ta mulle, et ta ei tahaks, et ta jalad oleksid veel peenemad ning et ta isegi ei taha terveks saada.
Ta on viimase kahe kuuga märgatavalt rohkem veel allla võtnud.. kardan väga, et edaspidi langeb kaal veel kiiremini. Ta ei taha absoluutset ravile minna, see jätaks ta ülikooliõpingud ka pooleli, aga ta ei saa aru, et see on see hind, mis ta maksma peab, kui ennast käsile ei võta.
On ilmselge, et ta peab ravile Tartusse minema, aga ma ei kujuta ette, kuidas ta sinna saada, sest ta on väga vastu sellele. Esimest korda sai ta ema ta kliinikusse nii, et ütles, et lähevad nahaarstile, aga kohalejõudes selgus hoopis, et on toitumishäirete kliinikus. Ilmselt käituks ta ema nüüd samamoodi, aga minu küsimuse peale, et kas ta ema teab, et tal on kaal jälle korras ära, ütles ta et ema ei ole aru saanud ja ta ei ütle ka talle. Kas ma peaksin ta emale ise sellest märku andma? Samas see rikuks meie suhteid ja võibolla ta ei räägikski mulle ka enam neid asju. Pigem vist suunama teda ennast, et ta oma emale ise räägiks?
Kas oleks võimalik talle Tallinnas mingi tugikoht leida vms asi? Kuidas ma saaksin sõbrannana veel abiks olla?
Ma olen täiesti abitu ja tõsiselt mures ning ei tea mida teha....

Parimat,
M.

Arst vastas:

dr Kristel Ehala-Aleksejev

Arst-toitumisterapeut

Tartu Ülikooli Kliinikum

Tere.
Teie sõbrannal on tõeliselt vedanud, et keegi tema probleemi nii tõsiselt võtab kuigi ta ehk sellest ise praegu arugi ei saa.
Ma ei näe teie kirjelduste põhjal teist võimalust kui haiglaravi ja mida hilisemaks see jääb seda raskemaks võib osutuda heade tulemuste saamine. Taolises seisus on inimese mõtte-ja tundemaailm muutunud ja väga raske on talle loogiliselt asju selgeks teha. Teinekord on vaja hea- tegemiseks/olemiseks riskida ka kalli inimese pahameelega. Ma ei saa teie eest otsustada, mis on õige, aga võib-olla kui kaasate ka ema, suudate jõuda paremate tulemusteni.
Samas ei saa keegi midagi päriselt muuta kui sõbranna isemuutusteks vähematki soovi ei ilmuta.
Tallinnas toitumishäirete kliinikut pole, nii et antud teemaga tuleb pöörduda siiski Tartusse, seda enam, et seal ollakse juba ka sõbranna probleemiga kursis.
Heade soovidega, dr.Ehala

Kas see arutelu oli kasulik?