Uroloog Toomas Tamm: eesnäärmehaiguste ravi on vastastikuse suhtlemise ja teadmiste küsimus

Uroloog Toomas Tamm: eesnäärmehaiguste ravi on vastastikuse suhtlemise ja teadmiste küsimus

Eesti Uroloogide Seltsi esimehe Toomas Tamme sõnul on eesnäärmehaiguste puhul esmatähtis arsti ja patsiendi suhtlus. Sageli ei olegi vaja kiiresti sekkuda, vaid haigust selgitada ja jälgida.

Kui heaks te  inimeste teadlikkust  eesnäärmehaigustest hindate?

Kui võrrelda näiteks naiste ja meeste urineerimise sagedust ja häireid, siis näeme, et noorematel naistel esineb sagedast urineerimist märksa enam kui näiteks 70aastastel meestel. 40aastast meest urineerimishäired ei sega, aga 40aastast naist võivad väga segada. Hiljem see balanss muutub – meestel hakkavad vanusega urineerimisprobleemid suurenema ja naistel vähenema või muutuma.

See tõestab, et tegemist on keeruliste küsimustega, ning eesnäärmehaigused on vaid üks, kuigi väga oluline osa neist. Sageli takerdutakse selle taha, et ei arvestata, et paljude ravimite kõrvaltoimed, teised haigused (suhkurtõbi, närvihaigused, psüühikahäired, Parkinsoni tõbi, mitmesugused traumad eriti vaagnapiirkonnas) ning mitmed medikamendid mõjutavad inimese funktsioone, sh urineerimisfunktsioone.

Ma ei tahaks seda probleemi väga lihtsustada ega taandada ainult eesnäärmehaigustele. Oluline on elimineerida tõeliselt eluohtlikud haigused, nagu suhkurtõbi, teatud hüpertooniavormid, ent ka eesnäärmevähk.

Kui heaks te eesnäärmevähi ja teiste eesnäärmehaiguste diagnoosimist Eestis peate?

Eesnäärmevähk näitab kindlat kasvutendentsi, mida saab seletada keskkonna ja toitumisharjumuste muutumisega. Me hakkame lähenema samasugusele epidemioloogilisele situatsioonile, nagu on meie naaberriikides. Tunduvalt on paranenud ka diagnostika ja see, et saame määrata PSAd.

Eesnäärmevähk on suhteliselt lihtsalt diagnoositav haigus ja ma ei näe selles mingit probleemi. Diagnoosimiseks on välja töötatud omad kriteeriumid, mida perearst saab hinnata. Selleks on PSA tase ja eesnäärmes tekkinud iseäralikud muutused, mida saab kindlaks teha eesnäärme palpatsiooniga (nn pärasoole kaudu digitaalne eesnäärme palpatsioon).  Viimase kindlaksmääramiseks on perearstil, tõsi küll, kogemust vaja ja ma ei pea vajalikuks, et kõik seda teeksid.

Kui PSA tase on kõrge, siis sellest piisab, et suunata patsient koeproovi võtmiseks kas uroloogi või radioloogi juurde, kes on suuteline eesnäärme koetükke võtma. Me võtame proovitükid, aga 15%-l vähki ei leia. Sageli võtame proove mitu korda, enne kui avastame kolde. Üldiselt ei ole see diagnostika keeruline.

Urineerimishäireid ja nende mõju inimesele saab hinnata rahvusvaheliste küsimustike abil. Perearst saab patsiendile kätte anda rahvusvaheliselt välja töötatud küsimustiku, mille alusel saab patsiendi  häireid objektiveerida. Selle põhjal saab arst hinnata, kas patsiendi subjektiivsel enesehinnangul on mõõdetavaid näitajaid.

Inimesel väljenduvad tervisehäired komplekssena. Palju sõltub sellest, milline on inimese üldine seisund või ka näiteks meeleolu. Urineerimisprobleemid häirivad sageli ju seksuaalfunktsioone, mis käivitavad omakorda teise süsteemi, ja nii ongi lõpuks väga raske eristada, millest üks või teine asi on alanud.

Kas urineerimisprobleemiga patsient kaebab üldse seda häda oma arstile?

Funktsioonide muutus inimese elus on seotud elukvaliteediga. Kui oluliseks inimene ise oma elukvaliteeti peab ja milline oli see enne kaebuste tekkimist – see on väga individuaalne. Kui arst tahab, et tema patsiendid oleksid rahul, peaks ta oskama esitada õige küsimuse häirete kohta. Mõni arvab näiteks, et tal on unetus ja seedehäired, kuigi selle taga võib olla tõsiasi, et inimene ei suuda välja puhata, kuna peab öösel käima sageli urineerimas. Sellega tekib juba somatisatsioon, mis ei pruugi väljenduda otseselt eesnäärmes. Kui arst oskab sellele tähelepanu pöörata, räägib patsient probleemist tegelikult väga meelsasti.

Seda ei tuleks teha iga visiidi ajal, aga oma nimistus olevatest vanematest meestest peaks niisugune ülevaade olema. Siis on ka näha, kas muutused progresseeruvad kiiresti või aeglaselt. Selle põhjal saab arst otsustada, kas saata patsient edasi, ise midagi teha, kirjutada ravimit vms.

See tundub olevat lihtne, aga tavaelus osutub siiski keeruliseks. Inimeste rahulolematus on väga suur. Kui perearst otsustab ühel päeval saata inimese eriarsti juurde, siis näeme ette suhtumist, et järjekorrad on väga pikad. Tegelikult mingeid järjekordi ei ole. Ma ei tea, kust on selline jutt tulnud. Reaalne järjekord, kui soovitakse kohe inimene eriarsti juurde saata, on võib olla tõesti pikk, aga selleks on loodud teine süsteem. Arst peab suutma hinnata, kui tõsise haigusega on tegemist – kas patsiendi haigus on äge või pikaajaline ja kui pikalt see inimene võib veel oodata. Kui inimene kaebab, et tal on see häda olnud kümme aastat, pole tal tavaliselt vaja saada eriarsti juurde nädalaga. See on rumalus. Ei tasu ennast ega patsienti närvi ajada.

Uroloogide huvi on ärevust maandada. Inimesed helistavad ja küsivad, miks on järjekord kuu aega pikk. Minu küsimuse peale, mida perearst sellest probleemist arvab, teatatakse, et perearsti poole ei olegi pöördutud. Ma saan inimesest aru, et ta tahab murest kohe lahti saada, aga see pole midagi erilist. Inimene peab suutma perearstiga vesteldes aru saada, et tegemist pole ägeda probleemiga, mis on vaja õhtuks lahendada. See on vastastikuse suhtlemise ja teadmiste küsimus.

Milline patsient peaks olema eesnäärmehaigusi silmas pidades olema huviorbiidis?

Pärast 55. eluaastat võiks see teema muutuda harjumuspäraseks nii perearstile kui ka patsiendile. Viimasele võiks südamele panna, et ta pööraks oma hädadele tähelepanu ja teavitaks muutustest ka perearsti.

Teine lihtne asi, mida perearst saab teha, on PSA (prostata spetsiifilise antigeeni) analüüs. Me ei soovita teha elanikkonna lausskriiningut, mis kindlasti tooks juurde 30% eesnäärmevähki. Niiviisi lisanduks suur hulk patsiente, keda võib-olla ei peagi ravima, kuid kes ei suuda harjuda mõttega, et neil on eesnäärmevähk, mis ei progresseeru vahest üldse. Seda tuleb käia lihtsalt kontrollimas, kuid sellesse ei pea sekkuma. Pikemaajalises perspektiivis ei paranda me oma aktiivse tegevusega niipalju inimeste elulemust, kui toome välja mitteaktiivse kliinilise vormi. Eesnäärmevähk on selles mõttes haruldane – ta võib olla väga mitmepalgeline.

Eesnäärmevähi peab kindlasti välja selgitama alla 65aastaste seas. Selleks peab jälgima riskifaktoreid, nt kas inimesel on meesliini pidi olnud eesnäärmevähki ja naisliini pidi rinnavähki. Need suurendavad vähki haigestumise riski. Niisugust haiget võiks jälgida ja konsulteerida ka spetsialistiga.

Kui progresseeruvad on üldse eesnäärmehaigused?

30%-l haigetest võivad kaebused 8 aasta jooksul kaduda. Uuringud on näidanud, et 25% patsientidest, kes on oodanud eesnäärme healoomulise suurenemise operatsiooni, on loobunud operatsioonist, sest nende urineerimine on paranenud.

Teisest küljest võib peaaegu 40%-l juhtudest olukord halveneda. Seda juhul, kui haigusel lastakse loomulikult kulgeda. Tegemist on elukvaliteedi küsimusega ja patsient ei otsusta alati ravi kasuks. Sellesse haigusesse tavaliselt ei sure, see on väga väike protsent, kus eesnääre põhjustab neerupuudulikkust, põiekivisid või infektsioone. Kahjuks on ka selliseid patsiente, kes jõuavad haiglasse, kuna pole urineerimishädadega üldse tegelnud. Säärasel juhul on toimunud täielik kuseteede dekompensatsioon või on patsiendi üldine terviseseisund olematu.

Oluline on see, et inimene oleks rahul ja saaks vastused oma küsimustele, tunneks oma probleemi ja teaks, millal uuesti arsti poole pöörduda. Tavaliselt on patsientidel üsna lihtsad probleemid. Kui vaatame praegu vajadust opereerida, siis näeme, et see on vähenenud nii Eestis kui ka mujal maailmas peaaegu 50%. Kui veel 1990. aastail olid kuseteede operatsioonid teisel kohal kaelõikuste järel, siis nüüd on nad langenud tunduvalt tahapoole.

Kui palju saab eesnäärmehaiguste puhul üldse nende ärahoidmisest rääkida?

Eesnäärmehaiguste vältimisest saab rääkida teatud riskifaktorite maandamise kontekstis. On päris selge, et eesnäärmevähi risk on suurem, kui tarvitatakse palju loomseid rasvu, suitsetatakse, liigutakse vähe. Urineerimishäired süvenevad väga kiiresti, kui inimesel on veresoonkonnahaigused, eelkõige peaveresoonkonnahaigused, mis on omakorda seotud elustiiliga. Toitumise iseärasused ja füüsilise aktiivsuse puudumine on otseselt seotud urineerimisfunktsiooni langusega.

Kahtlemata on see elukeskkonna küsimus, ent kui patsient isegi 50. eluaastal muutub tervislikumaks, on tema prognoos väga hea. Ta ei vaja suure tõenäosusega operatiivset ravi või on see tema jaoks kerge. Paremad on ka tema muud somaatilised näitajad. Põiski on lihas ja igasuguse lihase toonus on üldise heaolu taustal parem.

Pildil Toomas Tamm. Pilt Äripäev.

Kas see artikkel oli kasulik?

Jaga

 

1 kommentaari

maire
20.10.16 18:29
Kas põielingu paigaldamisel on ka omaosalus.
-15
   
+14

Lisa kommentaar

Saada