Glükeeritud hemoglobiini väärtuste kõikumine seostub diabeedi tüsistustega
NEW YORK (Reuters Health). Ajakirja Diabetes novembrinumbris avaldatud Soome teadlaste uuringu tulemustest selgub, et glükeeritud hemoglobiini (A1C) väärtuste kõikumine ennustab 1. tüüpi diabeetikutel tüsistuste teket.
„Diabeedi tüsistuste riski hindamisel tuleb lisaks A1C väärtustele jälgida indikaatorina ka A1C väärtuste kõikumise ulatust,“ rääkis Helsingi ülikooli keskhaiglas töötav dr Johan Waden Reuters Healthile. „Meie uuringus seostusid kardiovaskulaarsed haigused A1C varieeruvuse ja mitte konkreetsete A1C väärtustega.“
Et hinnata nii A1C väärtuste kui ka A1C varieeruvuse võimet ennustada 1. tüüpi diabeedi tüsistusi, analüüsisid dr Waden ja tema kolleegid pikaajalise vaatlusuuringu Finnish Diabetic Nephropathy (FinnDiane) Study (eesti Soome diabeetilise nefropaatia uuring) andmeid.
Kogu teave neerufunktsioonist ja järjestikuste mõõtmiste tulemused olid kättesaadavad 2107 patsiendi kohta, kardiovaskulaarsete haiguste andmed olid kättesaadavad 1845 patsiendi kohta.
Autorite teatel oli järjestikuste A1C väärtuste keskmine ühe inimese piires 8,5%, see varieerus 0,78 võrra (standardhälve).
A1C varieeruvus suurenes võrreldes algse neerufunktsiooniga järgmiselt: normoalbuminuuria korral 0,75; mikroalbuminuuria korral 0,82; makroalbuminuuria korral 0,89 ja lõppstaadiumi neeruhaiguse korral 0,79.
Uurijad märgivad, et A1C varieeruvus oli neil patsientidel, kellel tekkisid kardiovaskulaarsed häired, oluliselt suurem (0,87) kui neil, kellel neid ei tekkinud (0,79).
Uurijate sõnul oli A1C varieeruvus suurem kõigis patsientide alarühmades, kelle neerufunktsioon halvenes. Tulemused olid sarnased ka siis, kui A1C varieeruvuse hindamiseks kasutati variatsioonikoefitsienti.
Suurem A1C varieeruvus seostus patsiendi noorema ea, diabeedi algusega varasemas eas, diabeedi lühema kestusega, väiksema insuliinitundlikkuse, düslipideemia, algse A1C kõrgema väärtuse, praeguse ja varasema suitsetamise, madalamasse sotsiaalmajanduslikku rühma kuulumise ning puhkeaja väiksema füüsilise koormusega.
Mitme muutujaga mudelites ennustas järjestikuste A1C mõõtmiste standardhälve neerufunktsiooni halvenemist ja kardiovaskulaarsete sündmuste esinemist sõltumata järjestikuste A1C mõõtmistulemuste keskmisest.
Dr Waden hoiatas: „Meie andmed on ainult 1. tüüpi diabeetikute kohta ja need ei pruugi olla ülekantavad 2. tüüpi diabeedile. Andmed on saadud üksnes jälgimise teel ja põhjuslikke seoseid tuleb veel uurida.“
„Kui A1C varieeruvus mängib mingit osa diabeetilise nefropaatia kujunemises, on sarnast seost alust oodata ka teiste diabeedi mikrovaskulaarsete tüsistuste (retinopaatia ja neuropaatia) korral, sest riskitegurid, eriti glükeemiline kontroll, on suures osas nefropaatiaga sarnased,“ rääkis dr Waden.
„Meie uuring näitas, et ebasoodsa elustiiliga (madal sotsiaalmajanduslik staatus, suitsetamine, vähene füüsiline aktiivsus) kaasnes suurem A1C varieeruvus. Huvitav oleks uurida ka teisi tegureid, nagu dieet ja psühhosotsiaalsed aspektid. Mõju võivad avaldada ka nakkused, mida võiks samuti uurida,“ rääkis dr Waden.
Diabetes 2009; 58: 2649–2655.
Lisa kommentaar