ei tea mida arvata 09.01.07 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere!

Olen 20 aastane mees, kes hindab rohkem kindlat suhet kui tõmmata niisama naistes ringi. Ja kui kellessegi armun siis ikka korralikult. Olen igati hooliv ja püüan parimat anda alati endast.

Ja nii see juhtus täpselt aasta tagasi kuni sõprus jõudis temapoolt suudlemisteni. Nii läks edasi et olime järjest tihedamini koos ja järjest pikkemaks need suudlused ka läksid. Ise ta oli siis just lahku läinud endisest kuna to pettis teda. Kuna aga ma selline kes ei kiirustaud suhtega ja lasin asjal aegamööda minna jõudis see asi selleni et ta eks tagasi tema ellu trügis. Ja nii jäin armukese rolli. Tüdruk ise väitis nuttes tookord et ei oska olla ei minuta kui temata. Niivõrd kuivõrd, koos oldi vahetevahel ja siiski enamuse ajast tekkisid tülid. Ja ikka jooksis tüdruk minuga samal ajal ringi. Ja nii oli selle eksiga kemplemisi kõvasti. Proovisin küll selgeks teha et pole mõtet suhtel kus on ainult tülid ja kauge vahemaa tõttu näeb teda nii harva. Samas kui tüdruk räägib et ta vajab enda kõrvale kedagi ja sellepärast sai ka minuga oldud.

Meie samas olime tihti koos, enamjagu sõpru juba sai meie varjatud suhtest aru et meil on midagi ja paljud arvasidki et oleme koos. Meil oli alati tore, kõik klappis hästi, sai koos nii mõneski kohas käidud ja sõbradki said ühised olema peagi.

Nüüd aga kui sai tüdruk jälle peale kuidas to teiste tüdrukutega ringi tõmbab ja samal ajal vannub et on talle truu, ning jälle aeti to eemale. Mõtlesin nüüd et ehk on nüüd tõesti koht kus saab öelda Meie, aga ei. Räägib et ta ei armasta mind. Vahel kahtlen kas ta üldse ise saab aru mis tunded tal on. Räägib küll et olen kallis talle ja kui vahepeal Eestist nädala ära olin ütles et ta tõesti igatses mind. Samas on minust ka nüüd rase kuid soovib aborti.

Mina olen temasse aga täiesti armunud ja paar päeva tematagi on põrgu. Ei oska enam midagi peale hakata. Ning kui temaga rääkida et miks me oleme sedasi koos olnud nagu paar aga sa i tunnista seda, siis väidab ainult et ei armasta mind ja üldse arutada suht võimatu temaga seda teemat.

Tegelikult on see siin kõvasti lühendatud, mõttekam oleks vast mõni psühholoog otsida kellele rääkida otse. Aga hakkas veidi kergem kui sain siia kirjutatud.