Kuidas vastu pidada... 09.09.06 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere,

Laksin selle aasta juunis Walesi farmi toole, kus tootan ka praegu. Tooandja on vallaline 45 aastane meesterahvas, elab niisiis uksi. Elame samas majas ja ostame koos toitu nagu peres. Mu tooandja on toesti tore inimene, kui valja arvata need korrad, mil tal on vajadus leida vigu ja kritiseerida. Vahel kohe tundub, et uks paev suhtub koigesse rahulikult, teine paev on pisimgi asi suur asi. Saan aru, et ta soovib tegelikult parimat ja talgi on stressid ja pinged. Olles tootanud ja elanud temaga koos kolm kuud, avastasin, et olen temasse armunud ja eks siis ikka puuan leida ka temapoolseid sumpaatia marke. Ja nii monigi kord tundus, et temagi pole paris ukskoikne, kuigi seda valja ta ei naidanud otseselt. Siis aga leidis ta Internetist endale sobranna, kellega ta hakkas kohtamas kaima ja kaib siiani. Minu jaoks oli see suur shokk kuulda, kui ta jarsku utles, et laheb valja, kasvoi ainult selleparast et valja saada, kuna ta polevat aastaid kohtamas kainud. Noh, ega ma ju takistada saanud, samas lootsin, et ehk neil ei ole klappi selle tudrukuga. Kuid esimesele kohtamisele jargnes teine, mil ta ei tulnudki ooseks koju. Tol ool seisin ma akna aares kogu oo oodates teda tagasi. Ja nii kohtavad nad siiani, juba kuu aega. See naine kaib nadalavahetustel siin, mis on minu jaoks koige raskemad. Samas aga puuan sellest ule olla, olgugi et naen siis neid molemaid koos kudrutamas jne. Vahepeal isegi otsustasin, et ehk oleks targem lahkuda siit, kuna raske on tootada inimese juures, kellesse olen armunud ja kellel on oma girlfriend, pealegi kui naen seda meest iga paev, ka nadalavahetustel. Tavaliselt kui olen armunud olnud, siis vahemalt on moni paev, kus ma meest ei nae ja mil ma saan veidi maha rahuneda kuid siin pole voimalik eriti kuhugi minnagi, sest autojuhilube mul pole ja linna peab ka tooandja mind soidutama. Sellist hetke oieti pole, kus saan omaette rahus olla, valja arvatud oosel, mil ruttu magama jaan parast tood. Farmis on ju ikka suhteliselt rasked tood. Arvan, et minu puhul on asi ka selles, et voibolla armusingi sellesse mehesse, kuna ta on ainus keda tihti naen, valja ju eriti ei saa, aga hing ihkab midagi. Teiset kuljest vottes jalle olen temaga harjunud ja ta negatiivsed omadused ei tundugi nii halvad, ma isegi tunnen, et suudaksin nendega hakkama saada ja leppida. Tuleb ka mainida, et see mees on naiste suhtes vaga valiv. Mulle on ta maininud, et ma olevat tore inimene ja ma meeldin talle inmesena, mis oli temast kena oelda. Nagu mainisin, tundus algul, et temagi polnud mu vastu ukskoikne, kuid arvangi, et kuna nagime teineteist liiga tihti, siis polnud akki enam huvitav, voi siis lihtsalt tutvub ka teiste naistega. Nimelt mind siia toole vottes oli ta eesmark ise rohkem aega saada valjaskaimiseks ja ehk ka endale lopuks elukaaslane leida. Seda ma muidugi algul ei teadnud ja ma ei moelnudki voimalusele, et voin temasse armuda.
Siin tekibki kusimus, et kuidas vastu pidada tool farmis, kus ma naen pealt tooandja eraelu, kellesse olen armunud? Lahkuda ei sooviks, sest mulle meeldib mu too ja palju veel oleks oppida, samas koik siin tundub nii kodune ja hubane, nagu ma pole kusagil mujal tundnud. Olen kuulnud teda minu kohta mainimas, et olen tore tudruk, kuid liiga tagasihoidlik. Tunnen isegi, et ei saa eriti temaga vabalt raakida, nagu toke on ees, ei saa olla mina ise. Meenub, et algul siia tulles olin vabam. Eks pingestanud on ka see, et ta ikka kippus kritiseerima, ja samas ei tea, millal teda jarsku segan, kui tahan midagi oelda, voi kardan midagi rumalat oelda.
Uks lahendus oleks saada ise rohkem vaheldust, sest eriti tihti siit farmi piiridest valja ei saa, eriti nuud, mil tooandjale tekkis sobranna. Imelik vahel tundub see, et ta raagib oma sobrannale minust liiga palju, nii head kui halba. Olen ise kuulnud.
Vaja oleks ka vahel valja saada, ukskord alguses kaisime pubis linnas koos ta sopradega, kuid see jai ka ainukeseks korraks. Mind nadalavahetustel ta vaevalt enam valja viib, sest need veedab sobrannaga. Sopru pole ma ka seeparast ledinud, et pole oieti kedagi kohanud. Moned korrad vaid nainud monda ta sopra voi sobrannat.
Olen oelnud tooandjale, et vajan vaheldust, ta saab aru, kuid ikka ei leia aega mind isegi poodi viia vahel. Mones mottes saan aru, sest farmis on toesti palju tood ja tihtipeale tuleb moningaid ohvreid tuua. Nagu utlesin, mulle tegelikult siin kohas meeldib, voib olla ka lootuses, et ehk nende suhtest midagi valja ei tule ja ta avastab mind, kui suudaksin olla jalle sama avatud nagu alguses.
Kull ei taha kedagi lahku ajada, kuid vahel lihtsalt loodan, et nad avastavad, et nad ei sobi. Ma ei saa midagi selle vastu.
Raske on ka see, et kui nadala sees on ta mu vastu sobralik ja ikka viskab vahel nalja, siis nii kui sobranna ka meiega on, ta nagu ei markakski mind, mind nagu isegi ei eksisteeriks selles ruumis.
Mida arvate, kas uldse oleks mingi voimalus, et tegelikult suhteliselt varskelt armunud mees hakkaks mind uuesti markama (kui suudan jalle olla minaise)? Voi kuidas uldse antud olukorras toime tulla, kui tean, et pole valmis veel lahkuma?