tüdimus 22.10.01 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere!



Kuidas lahti saada jõuetusest, mis mind juba pikka aega vaevab? Kõikide tööde-tegemiste jaoks pean meeletult pingutama. Viimati pidin tegema ühe eksami koolis, võtsin isegi õppepuhkust, aga lihtsalt ei suutnud õppida. Aeg-ajalt on küll helgemaid hetki, aga siis on jälle selline hetk, kus lihtsalt nutt tuleb peale - elu tundub niivõrd mõttetu ja vastik.

Peaksin selle talve jooksul kooli ära lõpetama, aga praegu tundub, et ma ei saa sellega lihtsalt hakkama.

Raskemaks teeb elu veel see, et poeg käib jälle koolis: kõik need õhtused õppimised ja vigade parandused (peagi 9-aastaseks saav poiss ei tee pikkadel-lühikestel ja kõvadel-pehmetel häälikutel). Laps käib küll kaks korda nädalas logopeeditunnis (koolis), kus ta on isegi on tubli, aga tunnis kirjutab ikkagi valesti. Samuti tekitab probleeme tema nn hüperaktiivne käitumine koolis (eakas klassijuhataja ilmselt peab teda alaealiseks kurjategijaks). Minu arvates reageerib õpetaja üle, samuti ei suuda ta aru saada, et laps ei saa sinna midagi parata, et ta selline on.

Töö on samuti üsna nõme, tehakse otsuseid, mida ei täideta, peab tegelema bürokraatlike õuduste juurutamisega jne. Tahaksin töötada inimestega, isegi lastega, aga kus ja kuidas? Olen hoopis õigusteaduse bakalaureuse omandamise lõpusirgel.

Abikaasa on küllaltki pessimistliku loomuga. Ausalt öeldes olen tohutult tüdinud pidevast cheer up-imisest. Samas sõltun kohutavalt tema tujudest, mossitamisest ja vaikimisest. Nn tema tunded on minu tunded. Ilmselt on see pärit kodust, kus pidin kogu aeg jälgima oma isa tujusid, et hoiduda äkkvihast ja vägivallapursetest. Püüan küll sellest tobedast harjumusest lahti saada, aga läheb see väga raskelt. Tahaksin ise aeg-ajalt toetust, aga kust seda saada? Igaühel on endagagi piisavalt tegemist. Sõbrad on mööda Eesti- ja välismaad laiali, nii "kõrges" vanuses nagu mina, enam kahjuks uusi ei leia.

Sõidame perega lähiajal "soojale maale", aga ma ei suuda sellestki rõõmu tunda, kuna lõpliku otsuse ja finantseerimise korraldasin jälle mina. Nii mõnus oleks, kui ka abikaasa midagi omal algatusel ette paneks. Olen varasematel aastatel kannatlikult oodanud mingitki algatust, aga lõpeb see sellega, et istume lihtsalt kodus, mis on liiga väike, et 3 inimest ennast seal kogu aeg hästi saaks tunda.

Jutt sai pikk, aga ehk suudate mulle siiski mingit nõu anda.



T. (30)