suhtlemisprobleemid 25.03.04 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere. Tegelikult ma ei teagi, kuidas oma probleemi sõnastada. Probleem ei ole
selles, et olen kehv suhtleja jne., vaid tunnetan ise, et sageli tekkib viimasel
ajal isegi heade tuttavatega mingi barjäär. Ei oska seda kuidagi endale lahti
mõtestada. Äkki leiate Teie minu puhul teatud seletuse.
Endast. Olen 46-aastane.Õnnelikus abielus.Mul on 2 täiskasvanud tütart.Mõlemal on kaks last ja toredad ja hoolivad mehed. Tütred käivad ka
kõrgkoolis, Vanem praegu väikese koormusega - õmblustehnoloogiat, noorem
on momendil lapsepuhkusel - õpib psühholoogiat. Olen õnnelik vanaema ja
mul on suurepärane abikaasa. Ta on mulle ka sõbra eest. Sama võib öelda ka
laste kohta. Nemad on mulle peaaegu kõiges toeks. Saame läbi kui sõbrannad.
Arvan, et mul on tõesti elus õnne olnud. Samal ajal on mul ka loomulikult muresid. Kellel neid ei oleks. Elu ju koosnebki nii muredest kui rõõmudest.
Elukutselt olen kosmeetik. Õppisi selle ameti küllalt vanas eas. Olin 34-aastane
kui diplomi sain. Mul oli isegi julgust oma kosmeetika kabinet ühe tuttava nais-
terahvaga avada. See oli juba oma 10 aastat tagasi. Ühine äri ei hakanudki
minema, partner loobus kähku. See oli mulle kerge löök. Pusisin aga edasi,
leidsin kosmeetiku koha ühes salongis. Algul läks töö üllatavalt hästi, Salongi
omanik polnud ammu kosmeetikut tööle võtnud ja kliente oli piisavalt ja kohati
isegi palju, nii et omanik võttis ka teise kosmeetiku tööle. Siis hakkas aga
vähemalt minul kohati lausa igav. Ma ei suutnud mõnikord lausa tundide viisi
tegevusetult istuda. Lahkusin töölt. Enam ma kosmeetikuna kätt pole proovinud. Klientidega suhtlemine ja tagasiside mõjusid mulle alati toonust
tõstvalt. Pärast töölt ära tulemist tunnen sellest siiani puudust. Vahepeal tege-
lesin kosmeetika müügiga. Meil oli oma isiklik firma. Mõnda aega see ka õigustas. Sain ikkagi veidi isiklikult teenitud raha. Praegu on meil juba 6-ndat
aastat oma ehitusfirma. Olen ennast häälestanud,et kui abikaasa firmale jalad
alla saab, leian endale midagi naiselikumat ja südamelähedast tööd. Tegelikult
olen lihtsalt firmas palgal, kuna meil läheb juba väga hästi. Abikaasa arvab,et
mul polegi vaja tööl käia, aga mina pole sellega nõus. Loodan ikkagi ka oma
koha leida. Raha ei ole mul primaarne.Niipalju minu taustast.
Probleem seisneb mitte selles, et mul ei ole momendil südamelähedast tööd, aga meile tundub abikaasaga, et meil on kõik sõbrad kadunud.
Ometi arvan ma, et me pole kumbki seda sorti, kes kiitleks kui rikkad ja tublid
me oleme.
Firma käekäigust niipalju, et 3 esimest aastat olime väga kehvas seisus. Alg-
kapitali polnud, laenasime tuttavatelt alustuseks raha. Maksime väga suurte
raskustega tagasi. Õnneks vist raha pärast pole suhteid rikkunud. Väga valus
oli vahel see, et ega meisse vist teistel eriti usku ei olnud. Oleme ju mõlemad
ainult keskharidusega. Abikaasa on mul aga tasakaalukas ja järjekindel.Inimes-
tega kergelt riidu ei lähe. Varem on ta ka Eesti laskesportllaste koondisega
ringi rännanud. Olen talle alati öelnud, et see ongi tema puhul edu saladus,et
ta oskab töötajatega rahulikult ja mitte üleolevalt suhelda. Ehituses on põhiline
probleem just kaadri probleem. Kõrvalt vaadates arvan, et tõõmehed peavad temast lugu.
Tagasi probleemi juurde. Alates sellest kui kadusid meie majast raha probleemid, algasid igasugused halvad suhted.
Meil on mehega kahepeale kokku ainult mõned sugulased. Lastega peresid
pole kellelgi. Mehel on 1 tädi ja ema. Minul ema ja vend ja vennanaine. Veel
on üks tädi ja täditütar.
Mehe tädi on väga haige - parkinsoni tõbi. Varem elasime kogu perega tema
majas. Ta pole kunagi abielus olnud ja lastetu. Ta oli meie kõigi arvates väga
raske iseloomuga. Tulime 8 aastat elama Muugale suvilasse. Selleks,et saaka
rahu. Rahu me saime, aga selle eest ilmselt maksin ka oma tervisega. Nüüd
on mul astma. Loomulikult on seda võimatu kindlalt väita, millest. Nõelravi
arst pani aga mulle hiljuti diagnoosi,et astma on tingitud allergeenidest. Nii et
pingutame veel, et saaksime lõpuks ka oma elamise. Tädiga läksid aga suhted
täielikult nässu peale seda,kui ta õde eelmisel aastal suri ja pärandas oma
maja mu lastele. Tädi ütles , et oleme kõik võõrad inimesed. Asi võttis lausa
inetu pöörde. Ei jätka, kuna kiri läheb liiga pikaks.
Minu suguvõsas juhtus analoogne asi. Minu lasteta tädi suri. See aga tekitas
ahnust . Ei lasku üksikasjadesse, aga suhete katkemise põhjus oli jällegi kellegi
varandus. Ütlen ausalt, meie oma abikaasaga saame ise hakkama ja kellegi
vara ei himusta. Oleme ka oma lapsi selles vaimus kasvatanud. Materiaalset
ahnust pole meie majas kunagi olnud.
Kahjuks on vist isegi sõbrannadel niisuguseid asju raske mõista. Kui ma talle
oma muredest rääkisin, võib-olla valisin vale aja, ei kuulnud ma ühtegi mõist-
vat sõna. Olen peale seda kahetsenud, et üldse oma probleemidega lagedale
tulin. See on ka põhjus, miks pole kunagi psühholoogi poole pöördunud. Kardan,
et mind mõistetakse valesti. Vahel aga tahaks kellegagi oma muresid arutada.
Olen küllalt aus nii enda kui teiste suhtes. Kui on ikka väga halb seis, tõrgun
ütlemast, et kõik on hästi.
Ei tea, kas väljendasin end arusaadavalt, aga isiklikult tunnetan,et isegi
heade tuttavatega on sageli emotsioonid liigsed. Tuleb ikka ja alati näidata,et
kõik on kõige paremas korras, mis siis et see on vahel vale.
Ootan oma kirjale kommentaari.
Kõike kõige paremat1

Arst vastas:

dr Irene Kalvet

Irene Kalveti Konsultatsioonid OÜ

Tere!
Kirjeldate end hea suhtlejana. Suhlemise juures on väga oluline see, kuidas teist inimest kuulatakse. Tihti juhtub suhtlemisel nii, et üks inimene räägib ja teine ainult kuulab. Kui selline situatsioon on mõlemile vastuvõetav, on suhtlemisega kõik hästi. Kui "kuulaja" on alati kuulaja rollis, võib see tekitada situatsiooni, kus välditakse väga jutukat partnerit. Hinnake end kuulajana.
Hindan Teid kirja põhjal aktiivseks inimeseks ja arvan, et töö, kus Te piisavalt suhelda saate, on Teile vajalik.
Sõbrannale kurtes oma muret, oli Teil ootus selline, et ta mõistaks Teid ja annaks olukorrale hinnangu, mis oleks Teile meeltmööda. Nii aga ei juhtunud. See ei tähenda, et sõbranna Teist ei hooli, tal on lihtsalt teine arvamus asjast.
Rääkige edaspidigi talle oma muredest ja kuulake tema arvamust olukorra kohta ilma solvumiseta.
Jõudu ja edu soovides!
Ierene Kalvet.

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

suhtlemisprobleemid

Tere!

Mul on tekkinud selline imelik suhtlemisbarjäär ja ma ei suuda sellest kuidagi üle saada ning kuhugi nõu küsima ei ole ka osanud/julgenud minna. Ma ei suuda uute inimestega kontakte luua ...

Vastas dr Irene Kalvet

Tere!

Probleemidega on ikka nii, et nad saadavad meid kõikjal, kui me neid ära ei lahenda. Kuid igale probleemile leidub alati lahendus.

Kirjast ei selgu kui vana Sa oled. Usun, ...

Loe edasi

sobiva psühholoogi leidmine

tere.

olen 28-aastane naisterahvas. minul ja minu elukaaslasel (oleme koos olnud 8 aastat) on juba pikemat aega suured suhtlemisprobleemid. lapsi meil ei ole ja oleme vajunud nn transsi oma ...

Vastas dr Harri Küünarpuu

Tere!



Mul on hea meel, et Te olete otsustanud oma probleemidele lahendust otsima hakata. Teiseks, see on väga hea, et Te suhtute terapeudi leidmisesse sellise tõsidusega.

Loe edasi



Vaata kõiki nõustamisi