Kolmeaastase lapse hirmud ja viha 26.01.04 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere,

olen nõutu oma poja, kes varsti saab kolmeseks, käitumise üle, ja seda kahel põhjusel.

Esiteks: laps kardab väga paljusid asju, nt seinakella (kuigi kodus on üks), skulptuure, mürisevaid asju jne. Kõik ei tule praegu meelde, aga nende seas on ka täiesti ohutuid esemeid. Hirm ei ole seotud inimestega, st nende hulgas pole kedagi, keda ta kardab. Samuti ei karda ta asju, mis tavaliselt pelgust tekitavad, nt pimedust, konna, ussi või rotti.

Teiseks: laps teeb sageli teistele (eriti isale) põhjuseta haiget: lööb, kisub juustest. Ei usu, et ta ei saaks aru, et see teistele ei meeldi, sest me oleme selle korduvalt ära keelanud. Mõnikord teeb ta meelega "haiget" ka oma mänguasjadele.

Taustast: poiss peagi 3, teisi lapsi peres pole. Minu ja abikaasa suhted väga head, abikaasaga ei ole kunagi vägivalla abil probleeme lahendanud, kõik on saanud ära räägitud. Isa on lapsesse väga kiindunud ja veedab temaga palju aega, sageli mürades. Laps ei käi lasteaias, kodus on lahke ja leebe loomuga hoidja. (Töötan suure osa ajast kodus, nii et kuulen, mida ja mis toonil ta lapsega räägib), lapsele hoidja meeldib ja ta küsib nädalavahetustelgi tema järele. Et omaealiste seltskonnaga harjuda, oleme teda viinud mänguringidesse. Süüdistada ei saa ka meedia halba mõju, sest laps vaatab ainult videost multifilme ja neid ma olen hoolega valinud: et poleks mingit vägivalda (nt suur osa Hollywoodi toodangust on meie majas keelatud). Kust siis see soov lüüa ja haiget teha?

Lugupidamisega

Leena