Tunnen,et olen perelõhkuja 04.11.03 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere
Alustaksin siis sellest,et elasin oma mehega koos 10 aastat(abielus me ei ole).Meil on ka peagi viie aastaseks saav tütar,kes armastab väga oma isa ja loomulikult armastan ka mina teda.
Pool aastat tagasi tegin ma otsuse,et kolin tema juurest ära,kuna meil olid pidevalt nääklemised ja riiud.Tegelikult olin suurema osa mina see nääkleja ja targutaja.Kui tal oli mure ja ta vajas mind siis ei kallistanud ma teda,et kallis kõik saab korda,vaid selle asemel lõin tal nina alt ukse kinni ja karjusin ta peale,et kuidas sa võid niimoodi teha.Sellele võis järgneda ka see,et me nädalaid omavahel ei rääkinud.Enamikel juhtudel oli tema see,kes hakkas rääkima ja proovis kõike lahendada.Mõnikord juhtus ka nii,et pakkisin mõned asjad,võtsin lapse kaenlasse ja jooksin ema juurde,ühesõnaga jooksin nende murede eest ära,kuigi nüüd saan aru,et neid peaks lahendama ja nendest omavahel rääkima.
Kui tema juurest ära kolisin oli ka siis tema see,kes palus mind igat pidi,et me lapsega tema juurde tagasi läheksime.Ma olin väga kangekaelne ja ütlesin talle igasuguseid solvanguid ja ütlesin ka talle,et otsi endale keegi teine,kuigi oma südame põhjas ma seda tegelikult ei soovinud.Ma ei saa sellest aru miks ma ütlen asju,mida ma tegelikult ei mõtle.Tema kutsus mind alati igale poole ja et teeme perega midagi koos aga mina vastasin talle alati eitavalt,miks ma ei saa aru.Pidevalt andisn talle mingeid lubadusi,millest ma kinni ei pidanud,näiteks,et siis laupäeval läheme kuskile aga tegelikult seda ei tulnud.
Nüüd siis pool aastat hiljem,olen mina see,kes tunneb,et ei suuda ilma temata elada ja armastan teda kõige rohkem maailmas ja et olen lõhkunud meie perekonna,sest ma näen,kuidas ka laps selle all kannatab.Ma tean,mida ma olen valesti teinud ja mida ma teeksin edaspidises elus teisiti aga tal ei ole enam minusse usku.Probleem on ka selles,et tal on keegi teine naine,kes teda armasta,ma küll ei tea täpselt,mida tema selle naise vastu tunneb aga iga päev,kui ma sellele mõtlen,et järsku ma ei saagi talle enam,kunagi tõestada,et tegelikult on minu perekond mulle kõige tähtsam ja ma olen valmis selle nimel kõik tegema,et seda tagasi saada.Praegu on ta võtnud mõtlemis aega endale,et mida ta oma elult tahab,kas meiega kooselu jätkata või minna edasi selle uue inimesega.Mina aga elan praegu ainult rahustite peal ja mõtlen ainult sellele,kui palju halba ma olen teinud talle ja meie lapsele.
Palun aidake mind,mida ma peaksin tegema,et meie perekonda tagasi saada ja et me saaksime kõik koos õnnelikult edasi elada.