paanikahäire? 08.09.08 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere,
Küsin Teie arvamust järgmiste sümptomite kohta, mis viimasel ajal on kippunud mu igapäevaelu segama. Sooviksin teada, kas tegu või olla paanikahäirega või lihtsalt ärevusega, kui tõsine on olukord ja kas peaksin pöörduma psühholoogi või psühhiaatri poole või saaksin kuidagi selle leevendamisega ise hakkama.
Nimelt algasid kummalised "hood" juba umbes aastat tagasi. 1,5 aastat tagasi otsustasin esimese ja ainsa abordi kasuks. Ma ei mäleta, et oleksin oma kurbust eriti kellelegi välja näidanud või pihtinud ja uskusin isegi, et olen suutnud oma otsusega leppida ning oma eluga edasi minna.
Umbes poole aasta pärast, umbes menstruatsiooni paiku-igal kuul, muutusin emotsionaalselt väga nõrgaks- kui varem olin suutnud kriitikat taluda hästi, siis nüüd viis see mu endast välja, otsisin poiss-sõbra lähedust rohkem ja tundsin, et igasugune ootamatus võib mu rivist välja lüüa. Põhjendasin seda hormonaalse taseme muutusega. See igakuine nõrkus kestis umbes pool aastat kui ühel hetkel oli mõnda aega jälle kõik korras.
Siis aga oli mul kaks korda täiesti ootamatud hood, mil ma nutsin ohjeldamatult, suutmata enese üle uuesti kontrolli saavutada. Need kestsid hinnanguliselt mõnemad u 45 minutit. Vallandajateks täiesti suvalised (minu jaoks pea tähtsusetud) asjad- ühel korral poiss-sõbra keeldumine minuga sõbranna sünnipäevale tulemast ning teisel korral temaga planeeritud õhtusöögi nurjumine auto tehnilise rikke tõttu.
Mind hirmutas, et ma nii väikestele asjadele nii tormiliselt reageerisin. Meenub, et olen hirmu igasuguste asjade vastu tundnud juba lapseeast peale, kuid kunagi pole see olnud nii halvav.
Kuid viimasel ajal, kui olen pidanud silmitsi seisma asjadega, mis mul tõeliselt olulised on, on asi täiesti hulluks läinud. Samuti olen tundnud halvavat hirmu täiesti suvalisel hetkel ja ilmse põhjuseta (see tähendab, et ma ei mäleta pärast, millest ma mõtlesin, mis oleks võinud mind ärritada), näiteks ärgates ja duši all, enese kogumiseks läheb 2-10 minutit
Aga nn viimane piisk karikasse on ka see, mis ärgitas mind Teie nõu küsima. Nimelt soovitab mu ema mind oma isaga (kes lahkus kui ma olin 4-aastane ja kellega olen sellest ajast peale rääkinud paar korda) suhtlema kuna oleks vaja, et ta mu ülikooliõpinguid finantseeriks (olen 20-aastane 2.kursuse tudeng). Sellele mõtlemine, et ma peaks talle helistama (kuna mu ema ise vist ei julge) ajas mu aga nii endast välja, et nutsin ja värisesin mitu tundi, võiks lausa öelda, et kaotasin täielikult enesevalitsuse ja kartsin sealsamas hulluks minna. Kehaline reaktsioon oli hirmus- peale värisemise tundsin, et ei saa hingata, nahk läks punaselaiguliseks. Kuna olin parajasti tööl, siis hirmutasin sellega ka kolleegi ära, õnneks oli tema ainus, kes seda nägi.
Peale seda hirmsat kogemust otsustasin absoluutselt vältida oma isa ja ema ning mõtteid, mis võiksid sellist reaktsiooni taas esile kutsuda, sest juba pisemgi mõte sel teemal toob sekundiga pisarad silma.
Leian, et on viimane hetk abi otsida enne kui hakkan oma pereprobleeme rohkem puudutama. Kuid ei tea, kuhu ja kuidas pöörduda ning kui tõsiseks asi võib kujuneda.
Palun Teie hinnangut.
Ette tänades.