Palun andke nôu mis teha (JL) 13.03.08 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere jälle!
Olen Teile just hiljuti kirjutanud ja saanud kah vastuse Teilt, et peaksin varuma kannatlikust kuna môistan meesterahvast ja ei taha talle survet avaldada ja kiirustada millegagi. Aga ma ei tea ikka arvestades tema viimase aja käitumist, ms olin ju Teile eelnevas kirjas kirjutanud, et meesterahval pole mingeid raskusi torusid loopida ja siis mitu päeva mitte välja teha. Nüüdseks olen ma juba kahtlemas, kas tal on ikka tundeid mu vastu ja kas ta üldse vôtab mind tôsiselt, sest mina ju teen seda, ei oska lihtsalt teisiti. Nimelt viimati, kui ta siin oli ja ma proovisin talle rääkida kui palju teda armastan, oli ta reaktsioon tavapärane ja vastus samasugune nagu enne "natuke ikka usun" ja "eks midagi ikka usun" just siis kui me olime ikka üsna lähedased. Selle peale(ma ei tea kuidas ma selle peale üldse tulin ja kust need môtted ja emotsioonid pärit olid) ma ütlesin talle, et kui ta mind ei usu, siis olen valmis seda tema emale ütlema, et armastan teda ja et ta ema ju armastab teda ja soovib talle vaid kôike paremat, mille peale sain vastuse "ei tea, kas ikka armastab". See oli mulle väga hämmastav uudis selline ütlemine oma ema kohta ja eks ma olen ju tegelikult teadlik, et ta emaga eriti ei räägi, ning eks ma oleksin pidanud kohe môtlema, et see pole sugugi hea môte! Et äkki ta siis hakkab arvama taas, et proovin talle midagi tôestada järjekordselt vôi tunneb et tema selja taga räägitakse tema isiklikke asju ja tehakse mingeid otsuseid.. Igatahes asi oligi nii et nädalaid hiljem olin veel küsimas ja meelde tuletamas talle, et soovin ta emaga sellest rääkida, ning mingit negatiivseid reaktsioone otseses môttes teiselt poolt toru ma ei saanud, aga jah, eks seda on ju raske teada, mida teine môtleb kui inimest ei näe paraku sel hetkel..Niisiis sel nädalal olin ma tema emaga ühendust vôtnud siiski(ma nii kahetsen et seda tegin nüüdseks juba) ja rääkisin talle et hoolin ja armastan meesterahvast ehk siis tema poega ja et ma kavatsen talle külla siis tulla lähiajal ja isegi mainisin et tahaksin ehk isegi see nädal tulla juba...Ohjaa, Dr Irene, kes mind keelest tômbas, see oli ikka väga vale ja rumal tegu.. nüüdseks ma hingest kahetsen tehtut aga ei saa ju sônu tagasi vôtta!Pealegi olen oma tuttavatelt meestuttavatelt kuulnud et see pole sugugi tavaline et meesteasju räägitakse emale, et mehed ei pidavat sallima üldse sellist asja..ohjaa Seejärel kui olin ta emaga vestelda saanud, soovitas ta mulle siiski talle rääkida et olen taga rääkinud jne, ja et tore oleks kui tuleksime koos tütrega sinna külla. pealegi vennatütar meesterahva oma kah seal-saaksid koos mängida jne. Niisiis, ma andsin teada mehele, et olen just äsja emale rääkinud mida lubasin et teen, ja siis ta reaktsioon ei olnud nii negatiivne veel, ning ma siis küsisin et ehk ta saaks meile tüdrukuga järgi siia tulla et sinna minna jne. Meesterahvas nagu oli enam vähem kogu aeg vait seal, kuid siiski ütles et eks siis näha ole ning et kolmapäevani peab veel elama, kuid ei tundunud nagu tal oleks midagi otseselt selle vastu, kuid jällegi mina ju tema nägu sel hetkel ei näinud, tlf teel seda arutades, ehk ta siis oli juba pahane aga ei näidanud välja sônaliselt. Kuid siis mul oli vaja öelda talle taas, et vajaksin teda ja et nüüdseks peaks ta rohkem ehk ikka uskuma et teda armastan! Ausalt öeldes ma ei taipa milleks mul oli vaja seda siis küsima hakata taas, selliseid asju ju sedasi ei küsita ega tehta, usaldus ja teise inimese tundmine ei teki kommando ja pärimise peale vaid ikka ajapikku, ise enesest! Selle peale ütles tema siis juba ärritatuna(sain ta hääletoonist aru) "mida ma siis uskuma peaksin taas?" Siis ma vastasin, et ikka seda mida ma Su emale äsja ütlesin. Selle peale sai ta veel rohkem pahaseks, läks endast välja ning ta viimased sônad olidki "Sa vôid rääkida talle mida tahad!"ning viskas toru ära. Ohjaa, niiet pole ma talt nüüd midagi kuulda saanud ja ta ema vaid mainis et ta ei taha nüüd küll minuga rääkida ja et peaksime selle kohtumise edasi lükkama. Aga mina meeletult kahetsen seda oma tehtud tegu, kuna tegelikult ei vihasta nud ta mitte selle peale et olin ta emaga rääkinud vaid pigem ikka selle peale et ma taas tulin selle oma jutuga kas ta nüüd siis ikka usub rohkem minu tunnetesse tema vastu peale seda kui ta emale veel seda juttu rääkisin!Ohjaa..uskumatu, mulle tundub et ma läksin ikka vägagi liiale selle lolljutuga,olen oma emotsioonide ja rumalate küsimustega mehele survet avaldanud selleks ta toru viskaski..kes seda ei teeks siis?
Ma ei oska tôesti enam mingit seisukohta vôtta, olen vaid suures segaduses ja mul on kurb meel selle pärast et me pole rääkinud, peale seda juhtumit, kuna ta ei vasta tlf ega ole helistanud ise tagasi kuigi palusin talt.Samas vôin ju mônes môttes ikka süüdistada end et meesterahvas viskas selline jutt üle kui talt pidevalt muudkui päritakse kui palju ta siis usub nüüd jne!Et siis ühest küljest tekib küsimus kas on tôesti nii et see noormees peab kogu aeg sedasi pahaseks saama ja telefoni hargile panema ja mina andestan taas, nagu tavaliselt ja ei pea seda sugugi kummaliseks käitumiseks et ta loopib tlftorusid sedasi kuid teisest küljest môtlen et see on ikka tagajärg sellele mismoodi taga räägin ja mis olemuse ning käitumisega ise olen! Vahest tuleb ikka môelda enne kui hakkad oma suust mingit rumalat uskumisjuttu ajama välja mis on väga kurnav ja môttetu sest sedasi igatahes kinnisel inimesel usaldust teise vastu küll ei tekki ja kohe kindlalt mitte selliste nôudmiste ja üleküsitluste peale! Mina sooviksingi Teilt kui täiesti neutraalselt inimeselt ja samas arstilt küsida mismoodi tuleks temaga edaspidi käituda ja kust mina ise peaksin alustama et poleks nii emotsionaalne ja tasakaalutu oma ütlemistes ja tegudes, sest see oli ju täiesti uskumatu ja absurdne tegu rääkida oma armastusest mehe vastu tema emaga!? Palun, andke mulle nôu mida ma peaksin tegema et end pidurdada saaksin ja môtleksin enne kui emotsioone ja sônu välja valan teise peale?
Ette tänades,
JL (eelnevalt küsimusi esitatud nr 51329, 51330)