armukadedus 21.08.06 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere!
Olen 34 aastane naine. Elan koos endast vanema mehega kellele olen kolmas naine. Esimese naisega elas ta koos ca 10 aastat ja sai siis teada, et naine on teda petnud kogu selle aja ühe kindla partneriga. Peale seda kolis mu mees selle naise juurest ära. Teise naisega tal mingeid selliseid probleeme ei olnud, aga ei olnud ka erilisi tundei nagu tema väidab.
Meie puhul on nii, et mina ei ole kunagi kedagi kõrvalt vaadanud ja ei ole mul seda kombekski. Minu meelest on nii, et kui on kindel partner ja hea inimene keda armastatakse ei teki ju seda vajadustki, rääkimata põhimõtetest.
Mind aga pidevalt kahtlustatakse. Tutvuse alguses ei meeldinud talle isegi see kui ilma temata poes käisin - Sellest oleme üle saanud.
Sõbrannaga üksi kohtudes koheldakse mind nii nagu läheksin sinna ei tea mida tegema. Tänu sellele on jäänud meie kohtumiste sageduseks üks kord kvartalis kui sedagi.
Mul on selline eriala kus oleks vaja käia koolitustel, ka välismaal. Pean selliseid asju kodus väga pikalt ja diskreetselt ette valmistama, et jälle suurt pahandust ei tuleks. Ja reeglina tuleb nii või teisiti. Uuritakse täpselt mis teemadel loengud on, kaua kestavad, milliselt maalt on lektorid ( kusjuures meie erialad temaga on kardinaalselt erinevad ). Tavaliselt on ju mitmepäevastel loengutsüklitel korraldatud ka õhtusöögid kuhu minemine on tema meelest eriline patt, kuna seal toimub ilmtingimata teadagi mis. Kõik sellised koolitused kus olen viibinud enne tema olemasolu on olnud väga professionaalsed, inimesed ei lähe sinna lihtsalt kalli raha eest lõbutsema. Seetõttu on minule selline asjasse suhtumine täiesti arusaamatu.
Kui tööle lähen vaadatakse üle minu aluspesu ja kui see osutub tema meelest liiga pitsiliseks ( liiga pitsiline tähendab mõni pitsiriba rinnahoidjatel ja samasugune aluspükstel ), siis kuulen ühemõttelisis kommentaare. Pean oluliseks lisada, et olen tavalise väljanägemisega, mitte selline kes mehi kangesti ligi tõmbaks ja kelle pärast kogu aeg pabistama peaks.
Esiteks häirib mind kohutavalt selline vabaduse piiramine, kontrollimine ja kahtlustamine.
Ühel korral ei räägitud terve nädala aega. Ja mis pärast selgus, ta oli täiesti veendunud, et käisin üle aisa löömas, tal selle kohta lausa " tõendusmaterjalgi " olemas. Kui ta sellega siis välja tuli ei suutnud ma isegi solvunud olla, lihtsalt suu jäi ammuli kuidas inimene võib mõelda. Enne seda on mind samuti korra petmises süüdistatud, mille peale sain täiest psühhotrauma.
Muus osas on meie suhe väga hea nii voodis kui mujal. Ta on väga rahulik ja mõistev ning üleüldiselt viimase peal mees kui see eelpool räägitud asjaolu välja arvata. Ta on mulle väga kallis ja oluline, aga see tema armukadedus on minu meelest täiesti üle piiri läinud. Saan aru küll, et see on tingitud haiget saamisest suhetes esimese naisega, aga mina ei ole ometi vastutav esimese naise pattude eest.
Palun öelge mida teha, kuidas käituda?
Nt. Koolitustele kaasa ei saa ka võtta, sest need on päris korraliku tasu eest ja mõeldud ikkagi eriala inimestele. Olen " tänu" temale kaotanud kontakti juba päris mitme hea tuttavaga, sest tema leiab, et kas minnakse koos või ei minda üldse. No mida see meestrahvas vahib naiste juttude juures.
Nüüd sai küll väga pikk jutt, kuid meil oli täna jälle vastavateemaline intsidents, mistõttu olen veidi liimist lahti.
Ette tänades.