parimates aastates, parajalt paks ja sõpradeta 31.05.01 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere!

Olen 23-aastane neiu, kes on igal elurindel parasjagu nii puntras, et peab kohe valima, millest kirjutada. Praegusel kevadisel ajal on põhimureks aga üksindus. On tunne, et ma ei suuda kuidagi inimestega kontakti saavutada. Olen kasvanud üksiku lapsena, lasteaias ei käinud. Mu vanemad olid üle neljakümne, kui sündisin. Praeguseks on nad pensionärid, tegutsevad kodus või suvilas ja NEIL EI OLE MITTE ÜHTEGI SÕPRA. Kooli minnes avastasin, et on mängureegleid, mida ma ei tea. Kodus sisseharjutatud viisakus, tagasihoidlikkus ja järeleandlikkus viisid selleni, et olin mitu aastat "peksukott", kellele tatiseid paberkuule juustesse pilluti. Mu "parimad sõbrannad" leidsid alati uue parima sõbranna, kellega koos minu üle ilkuda. Ignoreerima ja irvitama õppides sain kooli mööda ja astusin ülikooli. Leidsin sõpru, avastades varem või hiljem ikkagi, et mina vajan neid rohkem kui nemad mind. Praeguseks on enamik neist juba teistesse linnadesse kolinud. Oli ka armusuhteid, püsivaim neist (kuid praeguseks lõppenud) jättis mulle päris toreda tutvusringkonna, kus minusse hästi suhtutakse (when I'm around). Kuna tean, et mu endine armsam (kelle maha jätsin) ei tunne end minu seltskonnas hästi, väldin ma tema külastamist, kuid tema korter on kahjuks nende tuttavate peamine kogunemispaik. Ja fakt on see, et mitte keegi neist ei helista mulle kunagi, et küsida, kuidas mul läheb või kus minuga kampa lüüa. Pean leiutama üha uusi põhjusi, et neile külla minna. Ja kui see ei tööta, siis jõlgun mööda kohvikuid, avastades ikka, et olen ainuke, kes istub lauas üksi.



Tundub, et ma ei suuda öelda ega teha midagi, millega inimestele meelde jääda, end huvitavaks teha. Telefon vaikib päevad läbi. Tundub, et mind unustatakse hetkel, mil ma vaateväljast kaon. Ja kõige jubedam on kujutleda, et see nii jääbki - põgusad tutvused töökaaslastega, võibolla kunagi suhted oma pere ringis, pläägutamine laste klassikaaslaste mammadega, ilmajutt naabritega - ja lõppkokkuvõttes - mitte kedagi. Nagu mu oma vanematel. Ma ei tunne selle maailma mängureegleid. Ma ei käi kellelegi "pinda", aga seega ei jäta ma ka kellegi meelde endast märki maha. Ma ütlen, mida mõtlen, ega suuda mittemillestki tundide kaupa muliseda. Ma ei sõima kedagi ega riputa end ka kellelegi kaela - ja ma ei jää kellelegi meelde.



Vabad ja vallalised üle-kahekümne naised võivad ju kurta, et "ikka veel" pole Härra Õiget leidnud, aga tundub, et tüüplahenduseks on veiniõhtu sõbranna(de)ga. Härra Õige võib oodata, mina eelistaksin hetkel sõpru, kellega veini võtta või kasvõi kinoski käia. Aga mida teha?

Arst vastas:

dr Elen Kihl

Psühholoogilise Nõustamise Keskus SENSUS Tartu ja Pärnu osakonnad

Teie probleemi kirjeldus on küllalt põhjalik ja probleem hästi sõnastatud "mul ei ole sõpru". Sõprussuhteid on väga erinevaid. Igaühel meist on oma ettekujutus sellest, mida tähendab omada sõpru või olla sõber. Keda me nimetame sõbraks, kui kaua peaksid sõprussuhted püsima, kas sõprus on midagi igavesti kestvat või see on mööduv, kui tihti peaks sõpradega kohtuma, mida koos tegema, kuidas ma ise peaksin käituma, mida tegema, et suhted säiliksid jne, jne. Mõnikord juhtub nii, et meie ettekujutus ja tegelikkus ei lähe kokku. Sellisel juhul võime me ennast tunda kurva ja pettununa. Probleem võib olla seotud ka Teie varasemate kogemustega. Tundub, et koolikiusamine on kogemus, mida Te truult endaga kaasas kannate ja Teil tekib ikka ja jälle mõte, et mind ei taheta. Arvatavasti on veel hulga mõtteid ja hoiakuid, mis vajaksid üles leidmist ja ümber hindamist. Siis saaksite hõlpsamini lahendada ka oma probleemi. Soovitan tingimata võtta ette käik psühholoogi juurde. See aitaks endas ja oma suhetes selgusele jõuda. Minge kellegi juurde, kes teeb kognitiivset teraapiat. See on lähenemisviis, mis tegeleb just mõtete, tunnete ja hoiakutega.

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

Kuidas end muuta?

Tere!

Hakkasin üsna noorelt noormeestega läbi käima. Esimene suhe algas mul 14aastaselt, mis mingil põhjusel lõppes üsna kiirelt (vast 3 kuud). Siis ma veel ei tundnud endas erilist ebakindlust ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Sinu suhetekogemus algas väga noorelt ja täis negatiivseid elamusi. Sina petsid ja Sind peteti. See on kaunis pude vundament tugevale ja usalduslikule suhtele. Sa ei räägi ka sõnagi armastusest, vaid usaldusest.
Loe edasi

Purunenud suhe

Tervist.

Olin enda kaaslasega olnud koos pea 3 aastat. Meil oli tõesti väga lähedane suhe ja sobisime kokku väga hästi. Tundsime üksteisega hingesugulust ning poleks osanud arvata, et üheltmaalt ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Armunule on suhe tema elu mõtteks. Kui see suhe puruneb, tundub, et elul pole enam mõtet. Ja see tunne paneb ta vaakuma stressi ja depressiooni vahel. Kui tegu oleks stressiga, peaks abi saama puhkusest, ...

Loe edasi

Omavaheline suhtlus

Tere.
Pöördun Teie poole täiesti viimases hädas. Suhe, kus elan koos (enne olin 18 a abielus) 4 aastat, mees on 53-aastane, kipub täiesti lagunema, sest me ei suuda leida ühist arusaama seksi osas. ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Võiks viidata mitmele põhjusele sellise intiimsuhete kriisi tekkes. Esimene on seotud meie arengu seaduspärasustega - klimakteeriumi-eelne seksuaalse aktiivsuse tõus muudab naise pretensioonikaks ja rahulolematuks. ...

Loe edasi

Lemmiklooma äraandmine

Tere,

Meie peres on kaks last 11 ja 1. Lisaks suur sõber kass Bruno.
Kuna kass ei suuda kuidagi leppida pesamunaga, oleme sunnitud kassi ära andma, mida elab kohutavalt üle vanem laps. ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Toaloom on igal juhul iga lapse arusaamades pereliige, õueloomaga ehk sellist lähisuhet ei pruugi tekkida. Olukord lapse jaoks ei erine sellest, kui peaksite temagi ära andma. 11- aastane ehk ei küsi, ...

Loe edasi

Laps kardab potile istuda

Tere,
Minu lapsel oli kõhukinnisus, millega kaasnes hirm häda tegemise ees ja see kestab siiani. Laps hoiab viimse piirini kinni ja siis laseb püksi suure kisaga. Kui ütlen talle, et lähme kakame ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Oluline on teada, kui vana lapsega on tegu ja kas ta enne kõhukinnisuse vaevusi oli õppinud ise potil käima, või oli selleks sunnitud. Laps peab kõhukinnisuse valusid poti süüks (seostab neid potiga) ja ...

Loe edasi

Minu mees on depressioonis

Tere.Vajan Teie nõu.
Minu mees on olnud alati tugev ja kunagi pole ta mõelnud, et annab alla.
Me oleme koos elanud juba kolm aastat.
Probleem on nüüd selles, et ta läks sõjaväkke ja ta ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Teise inimese kaudu nõu anda pole õige, pealegi oleks temalt palju küsida. Kõigepealt valude pärast jalas ja valuvaigistite kohta. Valuvaigistite ja depressioniilmingute vahel on seos. Kui teda sõjaväest ...

Loe edasi

Segaduses

Tere, juba kaks nädalat tagasi tekkisid siuksed paranoilised mõtted, et ma olen homo See asi piinab nii hullult, et segab juba suhet enda tüdrukuga, tüdruk on olnud mul juba pea-aegu pool aastat ja armastan ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

See on sundmõte ja kuulub psühhiaatria valdkonda. Pöörduge psühhiaatri poole.

Loe edasi

Ema ja 38-aastane laps

Kirjutan seoses oma emaga. Kõrvalt on kohutav vaadata, tahaks kuidagi aidata, aga ei suuda ega oska ning lasen olukorral ka ennast morjendada. Minu ema, kellel ei ole südant ära öelda oma 38-aastase „lapse“ ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Olen nõuannetega sama suurtes raskustes, kui kirja kirjutaja. Väga raske on aidata inimest, kes abi vastu võtta ei taha, nõuandeid abina ei näe ja usub abi vaid jumalast.
Näen võimalusi omalaadses ...

Loe edasi

Kas abielukriis ?!

Olen olnud elukaaslasega koos peaaegu 10 aastat,temal seljataga kaks purunenud kooselu ja lapsed, minul üks ja lapsed, meil on ka ühine laps, kes on nüüdseks 7aastane ja alustas kooliteed.
Juba umbes ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Pooled inimesed on elu jooksul kogenud abielu või kooselu purunemist. Paljud neist isegi korduvalt. Ning see on valus, olgu see kooselu nii hädine kui tahes. Meie ellu on tunginud nii palju sedalaadi ...

Loe edasi

Pearinglus

Tere.

1998. aasta sügisel algas mul tugev pearinglus ja halb oli ka toas käia ning pikali ei saanud olla. Hakkasin võtma Cipramili. See hoiab natuke pearinglust ja südamepekslemist vaos, kuid ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Cipramil on paljude juures ennast õigustanud antidepressant. Kui Te seda kasutate, peate olema perearsti või psühhiaatri patsient ning psühholoogil ei ole soovitav ilma nende nõusolekuta ravisse sekkuda, ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi