armukadedus 12.03.02 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere hr. Küünarpuu !

Selle teemal on olnud siin korduvalt juttu ,kuid oma probleemidele pole ma ikka saanud lahendust. Nimelt olen tahtmatult suhteliselt armukade. Elame mehega koos ja kohe tulemas meie mõlema jaoks oluline sündmus, 1 aasta meie tutvumisest. Selle suhte algus oli keeruline ja sealt ilmselt ka minu usaldamatus. Tutvudes ei teadnud ma midagi tema elukaaslasest ja üleüldse selle olemasolust. Mingil hetkel tegi ta selle teatavaks ja siis kõik probleemid algasid. Neil oli meie tutvumise ajal omavahel probleeme ja suhe oli omadega karil. Meie tutvumise hetkeks oli nende tutvumisest möödas 7 kuud .Aprillis tutvusime ja mai lõpupoole oli ta jõudnud mingisugusele otsusele, mida ta küll 2 päeva hiljem muutis. St alguses otsustas ta ,et jääb oma endise elukaaslasega kokku ja ütles seda mulle.2 päeva pärast tuli veinipudeli ja suure kimbu roosidega mulle külla – palus vabandust ja jäi minuga. Nende suhe põhines minu arust materiaalsetel väärtustel ,st mugavus oli see mis mu elukaaslast eks-naisega koos hoidis. Seda on ta mulle ka ise tunnistanud. See aga pole püsiv väärtus armastuses. Minul aga talle selliseid mugavusi pakkuda polnud ja ei pidanud ka seda väga oluliseks. Lisaks sellele on minul laps eelmisest kooselust ,mis oli natuke piirav asjaolu . Mind hirmutab mõte ,et paljud tema eelnevad suhted on olnud lühikesed- enamasti alla aastased. Ma ei ole veel aru saanud miks .Inimesena on ta ideaalne partner - tähelepanelik, hell, armastav, kaitsev jne. Kord küsisin temalt ,kas ta on meie koosoldud aja jooksul tundnud tahtmist kõrvalhüpet teha….millele sain ausa ja otsekohese vastuse ,et kord kui ta külastas on eks-elukaaslast oli tal selline tahtmine. Hoidsin pisaraid tagasi , kuid tulutult. See tegi jubedalt haiget. Me olime siis koos elanud kõigest 9 kuud ja tema tahab juba teisi naisi. Õigemini oma eks-elukaaslast .Üritan teda usaldada ,kuid ikka tunnen meeletut armukadedust ,olen laskunud juba nii madalale, et loen tema maile ja näen ,et nad on oma eksiga palju lähedasemates suhetes, kui ta seda välja laseb paista. Lisaks olen hakanud talle etteheiteid tegema ,kui ta oma sõpradega välja läheb ja mind kaasa ei kutsu – tean ,et nii peletan ta lõpuks endast eemale (piiranguid seades). Kahtlustan teda juba igal sammul .Tunnen ,et see segab mul juba normaalset igapäevaelu. Masendus, asjatu mossitamine jne…Mis Teie , lp spetsialist oskate öelda ,kuidas sellest haiglasest armukadedusest võitu saada ja oma elukaaslast usaldama hakata…. Või peaksin äkki tulema Teie vastuvõtule et abi saada?

Ette tänades 22 a.naine tallinnast.