Veider käitumishäire 04.10.01 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere!



Mind paneb juba pikemat aega hämmastama ühe inimese kummaline käitumine ja seepärast otsustasin asjatundjalt nõu küsida.

Tegemist on 52- aastase vanapoisiga, kes tegelikult üldse ei taha vanapoiss olla. (See võib kõlada naljakalt, aga on tegelikult väga traagiline).

Et selgem oleks, väike ellugu.

Tutvusin temaga 2001. aasta talvel ja me oleme algusest peale väga hästi läbi saanud. Olin temasse isegi veidi armunud. Ma ise olen 25- aastane, kuid tema on nii nooruslik, et vanusevahe, eriti alguses, ei märganudki. Võtsime koos põnevaid matku ette ja tegelesime muudegi huvitavate asjadega. Ta on avameelse iseloomuga ning üsna impulssiivne. Nii armus ta minusse sügavalt, ilma et mina mingil määralgi teda võrgutanud oleksin. Nimelt elan vabaabielu ühe ilusa ja armsa noormehega, kellega olen kihlatud. Ma ei murra põhimõtteliselt truudust oma kallimale, kes mind usaldab. Seletasin seda ka oma vanemale kaaslasele, kes sai ilusti aru ja oli nõus minuga lihtsalt niisama suhtlema, ilma liigsete intiimsusteta. Nii kestis meie suhe suve lõpuni. Sügisel saime harvem kokku. Mina ei teinud sellest probleemi, kuna mul oli ja on praegu töö- ja õppimise- alaselt pingeline aeg. Planeerisin, et kui kuldne vananaistesuvi tuleb, läheme temaga matkama. Kuid säh sulle matkamist: ühel hommikul saatis ta mulle lihtsalt e- maili, et ta ei suuda enam endistviisi jätkata, täites marginaali rolli. Tema jaoks olevat katastroof, kui suhe ei arene sõprusest edasi. Tegi ettepaneku lahku minna. Olin tohutus segaduses ja täielikus stressis. Mõne aja pärast vahetasime veel mitmeid kirju. Kuna pidasin suhtlemist temaga arendavaks ja huvitavaks, siis pakkusin talle sõprust, mille ta lõpuks vastu võttis, kahetsedes oma käitumist. Praegu suhtleme enam-vähem normaalselt, kuid mingi sein oleks nagu vahele kerkinud.

Kogu see pikk jutt oli selleks, et asjatundja saaks aru taustast, mille põhjal probleem on tekkinud.

Nüüd konkreetselt probleemist. Sellel mehel on tema jutu järgi olnud elu jooksul 10 intiimpartnerit ja terve hulk lihtsalt sõbrannasid nagu mina. Ta on alates umbes 18. eluaastast tahtnud abielluda ja tavalist perekonnaelu elama hakata. Mingitel põhjustel pole see tal kellegagi õnnestunud. Suhted naistega polevat isegi sinnamaani jõudnud, kus sobiks kätt paluda. Alguses jätsid teised teda maha, siis ta otsustas ise maha jätma hakata, et vähemalt ennetada naisi (mina olin ka siis see ohver, keda ta enne maha jättis, kui mina teda, kuigi mulle poleks iial pähegi tulnud teda hüljata). Viimaste naistega olevatki nii, et kohe, kui ta märkab suhete mõningast jahenemist, jätab ta isiku maha, enne aga piinleb terve öö, loogiliselt arutledes, et kuidas ja mida. Hommikuks on ta loogilise arutluse teel jõudnud järeldusele lõpetada suhe ja ta teeb seda kohe. Järgneb mõningane depressioon ja jälle uus samasugune suhe. Seda kõike rääkis ta mulle siis, kui oli mind juba maha jätnud ja kahetses ning me arutasime mõistlikult, mida edasi teha. Ta väitis, et olen esimene naine, kes on tahtnud probleemi lahendada, aga ainus lahendus olevat see, kui me koos elama hakkaksime. Seda ma ei saa lubada, kuid ta otsustas (NB! ise tegi ettepaneku) psühhiaatri või psühholoogi juurde minna. Panin talle aja kinni. Minu pettumuseks aga teatas ta mõni päev hiljem, et ta ei kavatse minna. Ta ei mäletavat enam mitte midagi, mis ta tegi ja rääkis ja ei oskavat arstile midagi rääkida. Ainus lahendus olevat see, kui psühholoog on noor naine, kes temaga otsemaid abielluks. Ta rõhutab pidevalt, et tema TEAB, et teda ei aitaks muu kui rutiinse kooselu alustamine armastatud naisega. Ta on öelnud veel, et kõikide eelmiste suhete purunemises on süüdi ainult naised, mitte tema. Üldse on ta väga vastuolulise iseloomuga ja valikulise mäluga. Olen temas natuke pettunud ja tahaks väga seda probleemi lahendada ja tahaks, et ta naise leiaks, sest ta on tore mees (kuigi mõnede häiretega). Arvan, et tal on mingid isiksusehäired või käitumishäired, sest miks ta muidu abikaasat leidnud pole? Palju negatiivsema loomusega mehed jõuavad abieluranda, tema aga ainult sõlmib ja tühistab suhteid.

Oleksin tänulik, kui mingi väikegi niidiots kätte juhatataks, et midagi edasi teha, sest mina olen alati probleemide lahendamise poolt. 52- aastasel inimesel pole muide enam palju aega pere loomiseks!

Tänan ette!